Lahedat lugemist: mõisnik Eerik-Niiles Kross rääkis oma esimese äri rajamisest

3 kommentaari
Lahedat lugemist: mõisnik Eerik-Niiles Kross rääkis oma esimese äri rajamisest

Raha on miski, mida pole kunagi liiga palju ning mis tekitab alati arutelu. Edukas ettevõtja ning mõisaomanik Eerik Niiles Kross teenis oma esimese palga enne, kui ta meetri pikkusekski kasvada jõudis. Buduaar uuris maineka ärimehe käest, kuidas ta oma esimese raha täpsemalt teenis ja miks ühel kuueaastasel poisil pidi üldse raha vaja olema.

Raha on miski, mida pole kunagi liiga palju ning mis tekitab alati arutelu. Edukas ettevõtja ning mõisaomanik Eerik Niiles Kross teenis oma esimese palga enne, kui ta meetri pikkusekski kasvada jõudis. Buduaar uuris maineka ärimehe käest, kuidas ta oma esimese raha täpsemalt teenis ja miks ühel kuueaastasel poisil pidi üldse raha vaja olema.

Selgub, et Eerik polegi kunagi varem jõudnud mõelda, millal ta oma esimese raha teenis. “Naljakas, aga ma pole tõesti oma esimese rahateenimise peale aastaid mõelnud ja vist alles Teie küsimuse peale teadvustasin selle endale täiskasvanuna,” muigab Eerik ning jätkab pärast väikest mõttepausi: ”Ma usun, et minu varaseim rahateenimine oli umbes kuueaastaselt, igatahes ei käinud ma siis veel koolis. Veetsin tollal paar suve Keilas vanatädide juures. Ema ja isa tegid linnas lastest rahus tööd ja vanatädid, kes elasid Keila raudteejaama läheduses tollases Kalinini tänavas suure aiaga väikeses majas, olid ülirõõmsad, kui said oma peaaegu lemmiklapselast hoida,” meenutab Eerik.

Kui üldjuhul võiks mõelda, et vanatädid on pigem sellised poputajad ning hellitajad, siis Eeriku puhul oli hoopis vastupidi. “Hoidmine iseenesest ei tähendanud poputamist. Kuna aed oli suur ja tädid olid talus kasvanud töökad tsaariaegsed inimesed, pandi eelkooliealist mind igatahes üsna enesestmõistetavalt jõukohaseid töid tegema. Näiteks rohima, marju korjama ja tigusid tõrjuma. Need tööd käisid aga nii-öelda kosti eest ja ei mul ega vanatädidel ei tulnud pähegi, et mulle võiks enesestmõistetava aias toimetamise eest midagi maksta,” tõdeb Eerik.

Nii nagu kõikidele lastele, meeldis ka Eerikule väga poes käia. “Päeva huvitavaim osa oli tavaliselt poeskäik jaama taga asuvasse niinimetatud Kulbi poodi. Härra Kulp oli olnud poe Eestiaegne omanik, kelle nime järgi äri endiselt tunti, kuigi Kulpi ennast muidugi enam ei olnud ja pood kuulus arvatavasti ETKVLile või midagi sellist. Kulbi poes müüdi ka kommi ja jaamataguses putkas mõnikord ka jäätist. See tekitas peagi probleemi, sest  kommi ja jäätise ostmiseks mul oma raha ei olnud ja vanatädide arvates ei pidanud mulle kindlasti iga kord poest midagi ostma. Selline olukord pani mind vist esimest korda elus majanduslikult mõtlema, sest jäätiseisu oli suur,” nendib Eerik.

Esmalt proovis Eerik vanatädidega diilile saada. “Esimese kauba tegin vanatädidega sellise, et mina aitan neil tühja taarat tassida ja saan selle eest ühe jäätise või küpsise või kommi raha. Selle kauba miinuseks osutus tühja taara suhteline vähesus, sest näiteks 20-kopikalisi liitriseid piimapudeleid tekkis meil küllalt harva. See tumestas ka rõõmu, mida  muidu tekitas umbes kord nädalas ette tulev vanaonu Heinrichi külaskäik, kes sel ajal pidas veel Keila lähedal Rebase talu või täpsemalt talust jäänud majapidamist ja ühte lehma. Kord nädalas tuli ta Rebaselt hobuse ja vankriga Keilasse ja tõi õdedele piima. Piim oli küll hea, aga lehmapiima olemasolu vähendas poepiima ostmist, seega ka 20-kopikaste pudelite vajadust ja vastavalt ka minu sissetulekut,” meenutab Eerik.

Antud olukord pani Eeriku mõtlema. “Olin tõsises kimbatuses, mis omakorda sundiski mind alustama oma elu esimest äri. Nimelt märkasin, et Kalinini tänavat mööda liigub päris palju rahvast, suures osas ilmselt rongile minejaid ja sealt tulijaid. Samuti märkasin, et jaama taga müüsid Keila naised lilli, marju, moose ja muud koduaedadest pärit kraami. Ma pole praegu päris kindel, kas äriplaan tekkis mul iseseisvalt või aitasid tädid sellele kuidagi kaasa, aga ühesõnaga tulin lagedale plaaniga, et hakkan aiavärava ees meie aias kasvavaid marju müüma. Maasikaid, vaarikaid ja tikreid oli vanatädidel rohkem, kui keegi süüa jaksas. Nõutasin endale vanu ajalehti, keerasin tuutud, paigutasin neisse tikri-, vaarika jne portsjonid, ühe vana õunakasti tirisin värava ette letiks ja sain köögist tabureti istumiseks. Arvutada ma igatahes nii palju oskasin, et tuutudele hinnad määrata, näiteks tikrituutu oli 10 kopikat ja vaarikatuutu 15. Esimene äri oligi valmis ja nii veetsin iga päev mitmeid tunde marjaäri ajades,” tõdeb Eerik. “Väheke piinlik on öelda, aga mõistsin kiiresti oma konkurentsieelist mõnisada meetrit jaama pool tegutsevate Keila vanatädikeste ees. Sest olgem ausad, ma olin kindlasti linna kõige nunnum müügimees. Minult osteti mitte niivõrd marjade värskuse või pakendi ilu, vaid ilmse koomilise efekti tõttu, et üks vaevalt meetrine mees tõsise näoga kaupa pakub,” ütleb Eerik naerdes ja lisab: ”Igatahes jah, tõesti läks äri hästi. Raha tekkis nii palju, et vanatädid pidasid õigeks suurema osa endale jätta. Nii õppisin ka omaniku õigust ja vahendustasu ehk hulgi ja jaehinna vahet, sest lõpuks kuulus ju müüdav kraam aia omanikele. Terminoloogiat mulle muidugi keegi ei selgitanud, aga äripraktika ja tegelikult vist ka raha teenimise lõbu õppisin tundma küll. Selline on siis lugu tõestusega, et kapitalism oli võimalik ka nõukogude Eestis,” tõdeb Eerik.

Karin Karu