Leemet Prits: Õõvastav ema-tütre lugu!

Täiesti uskumatu, milliseid inimesi tänapäeval leidub! Külastasin eile oma kodu läheduses asuvat ostukeskust, et õhtuseks söömaajaks kaupa osta, kui juhtusin pealt nägema midagi õõvastavat ja uskumatut.

Toidulauale kala valides nägin, kuidas vanem naisterahvas, oletatavalt pisitütre ema, ajas lapsele mingisugust sardiinikonservi taskusse! Seisatasin ja jälgisin olukorda, kuniks hetke pärast mingi jõmm mulle toidukäruga sisse sõitis. Tähelepanu vahejuhtumiga lapselt ja oletatavalt emalt taandus. „Kuule vaata ette, kuhu sa sõidad, tropp! Ostukeskuses on piisavalt ruumi, et inimeste vahel normaalselt manööverdada,” paiskasin talle mölalaviini otse näkku.

Paari sekundi pärast oli olukord stabiilne ja võisin jätkata oma rutiinset ostlemist. Sattudes joogileti juurde, rabasin õhtuks teleka ette paar kesamärjukest ja naisele mingi joogi. Äkitselt kohtasin taaskord ema ja tütart, kes vargakombel minust mööda hiilisid. Põrnitsesin peategelast, kes lapse taskusse kalakonservi enne oli ajanud, ise mõeldes "on see üldse minu asi"?

Tundsin end spioonina, kui lettide vahel märkamatult peategelasi jälitasin. Igakord kui ema ringi vaatas, haarasin poeriiulilt mingi nänni ja uurisin seda tohutu huviga. Samm edasi ja samm tagasi. Lubasin endale, et enne ma poest ei lahku, kui loo tagajärg selgunud ja lugu otsas. Võtsin siis julguse kokku ja kihutasin otse kassa juurde, ema ja tütre järgi, rammides mingisugust papit, kellelt ilusasti ka vabandust palusin.

Tundsin õhus pinget, sest peategelased olid mu tähelepanu avastanud. Vaatasin, kuidas ema närviliselt tõmbleb ja tütart enda taga käevangus hoiab. Järgmised sündmused olid nagu Ameerika märulifilmist. Ema pääses ohutult vargust avastavatest turvaväravatest läbi, kui laps tema järel otse lõksu lonkis. Kohale lendas kolm turvatöötajat, kes ema ja last kordamööda väravate vahel loksutasid. Ema pääses taas puhta nahaga ja väike tüdruk võeti julmalt vahele. Turvanaine leidis lapse roosa jope taskust sardiinikonservi ja küsis põlgavalt: „Kuidas sa võisid?” Ema vaatas last ja tutistas teda pisikestest õrnadest, mütsi alt välja paistvatest lokkidest ja riidles temaga terve klientuuri ees. Mõtlesin, mida teha-mida öelda, kuid olin sõnatu, sest asjad olid võtnud minu jaoks nii ootamatu pöörde.

Maksin ruttu oma kauba eest ja jooksin uksest välja, just sinnapoole, kuhu ema ja vargaks tembeldatud pisitütar olid suundunud. Mul oli südamest kahju ja ma olin täiesti segaduses. Ma ei suutnud silmata probleemitekitajaid ja lõin käega. Poe nurga tagant väljudes nägin aga pisarates väiketüdrukut ja põrnitsevat ema, kes seal oma asju klaarisid. Ainuke asi, mida möödudes kuulsin oli: „Emme, aga sa ise panid selle asja mulle tasku!”

Ma lihtsalt kõndisin hämmingus kodu poole, kui tundsin põsele langevat pisarat. Mis toimub maailmas? Milles on süüdi see pisikene tüdruk? Süütasin sigareti, mida pahvides tundsin, kuidas aeg peatub, kuid samas sünnitab maailma nii palju ebaõiglust, valet ja moraalitust!

Leemet Prits

Buduaar.ee Tegevtoimetaja