Marge Rahu: Kuhu armastus kadus?

21 kommentaar
Marge Rahu: Kuhu armastus kadus?

Jumal lõi inimese, inimkehast sai Hingele tempel ja tema maine kodu. Hing, kes oli harjunud vabaduses rändama ja vaid armastusest toituma, oli justkui lõksus, sest deemonid teadsid nüüd, kust Hinge otsida.

Jumal lõi inimese, inimkehast sai Hingele tempel ja tema maine kodu. Hing, kes oli harjunud vabaduses rändama ja vaid armastusest toituma, oli justkui lõksus, sest deemonid teadsid nüüd, kust Hinge otsida.
Jumal nägi deemonite kavatsusi ja palus inglit, et selleks ajaks kuni Hing kehas on, tuleks deemonite eest ära peita Hinge kõige kallim varandus – armastus. Ingel plaanis peita armastuse sügavale mere põhja, aga Jumal ütles, et deemonid leiavad selle sealt üles. Seejärel tahtis ta armastust kõrgele mäetippu viia, aga Jumal laitis ka selle idee maha. See koht pidi olema selline, kuhu deemonid nii kergelt ligi ei pääse, kuid mis oleks Hingele kergesti kättesaadav. Lõpuks leidsid Jumal ja ingel, et armastusele pole paremat peidukohta kui inimkeha, nad peitsid armastuse südamesse. Südames peaks armastus asuma tänapäevani, aga kas see ikka on seal?

Hoolimatud ja närvilised emad, vägivaldsed ja mõistmatud isad, pahatahtlikud klassikaaslased, usaldust kuritarvitavad sõbrannad, egoistlikud ja silmakirjalikud armastajad, sallimatud ja kohanemisvõimetud kaasmaalased – ehk siis miljon empaatiavõime kaotanud eestlast. Häbi tunnistada, aga need olemegi meie. Ma ei tea, kas hingedeemonid on olemas, aga kindlasti on olemas väga palju armastusest tühjaks pigistatud inimesi.

Armastus ei ole tegelikult kadunud, siin kehtib energia jäävuse seadus ehk siis armastus ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teiseks. Nii on see ingli poolt südamesse peidetud armastus muundunud peaasjalikult enesearmastuseks. Miks armastada ennast ja ülistada asju, aga mitte teisi inimesi? Sellele küsimusele oskab ideaalselt vastata iga enesearmastaja. Enesearmastus on ju meil auasi – meie moto on: “Kui sa ennast ei armasta, siis ei oska sa ka teisi armastada.” Kõlab justkui: “Vihka kõiki, kes sind ei armasta.” Armastamine on empaatia, see on võime mõista, hoolida ja tunda huvi, seda ka iseenda vastu, aga mitte vaid iseenda vastu. Armasta ennast, kui palju tahad, ka sinu elu lõppeb surmaga – see on Elu reegel number kaks, mida tuleb austada. Muide, Elu reegel number üks on Elu jätkamine.
Paljud meist naeravad selle reegli peale. Kui naine tunnistab, et tema elu eesmärk on olla hea ema, tundub see uskumatult paljudele naeruväärselt väike eesmärk. Sellest unistavad ju need, kel pole ajusid või ambitsioone. Aga võib-olla on see paljudele naistele hoopis püüdmatult suur siht, milleni jõudmiseks peab olema hästi arenenud teadvus ja selle saavutamiseks tuleb eluõppetunnid läbida.
Kati Murutar ütles hiljuti Buduaaris väga tabavalt nende naiste kohta, kes seavad karjääri tähtsamaks Elust: “Kui süda õiget juttu ei räägi, ja neile tundub, et karjäär ning edu on kõige olulisem, siis ongi nad väljasuremist väärt.”
Elu reeglite alam dalai-laama ütleb, et inimese elu eesmärk on teisi inimesi aidata. Ja kui see pole võimalik, siis vähemalt mitte neile halba teha. See on alati võimalik. Et teisi aidata, peab inimesel olema armastus ja kaastunne.

Ma usun, et meie kõikide kõige tähtsam elueesmärk peaks olema Elu ise, selle tundmaõppimine, ja alles seejärel rikkaks, ilusaks, targaks, kuulsaks, osavaks ja võimukaks saamine. Muuseas, üks ei välista samaaegselt teist, aga tähtsuse järjekord on oluline. Selleks, et elu säiliks, on vaja armastust – on vaja inimesi hoida, mõista, õpetada ja loomulikult ka neid juurde teha. Kui tunned, et sul pole piisavalt armastust, mida anda, siis ei aita see, kui sa ennast rohkem armastama õpid või neile kätte maksad, kes sinu armastust kunagi kuritarvitanud on. Armastus pole kuhugi kadunud, see on sinu sees, kasuta energia jäävuse seadust, too armastus tagasi sinna, kuhu ingel selle peitis, ja hakka Elu elama!

Marge Rahu
Buduaari Shoppingu talvenumber