Margit Selg – naine, kellel on pulmad iga nädal!

5 kommentaari
Margit Selg – naine, kellel on pulmad iga nädal!

Margit Selg (28) tundub ideaalseid olukordi ligitõmbavat, sest taas on tema elus hetk, kus tahaks hüüda – peatage aeg, kõik on nii hästi! Räägime Margitiga reisimisest, Austraaliast, uuest elukaaslasest, tööst ja loomulikult pulmadest. 

Margit Selg (28) tundub ideaalseid olukordi ligitõmbavat, sest taas on tema elus hetk, kus tahaks hüüda – peatage aeg, kõik on nii hästi! Räägime Margitiga reisimisest, Austraaliast, uuest elukaaslasest, tööst ja loomulikult pulmadest. 

Meie intervjuu Austraalias Canberras elava andeka fotograafiga toimub läbi Skype’i. Margiti selja taga suurtes akendes näen loojumas päikest – kell on kohaliku aja järgi kl 18, meil on alles hommik. Sombune hommik. Seda meeldivam on kuulda Margiti rõõmsat häält ja meie vestlus venib mitmetunniseks. Pulmad on vägagi oluline teema, sest kiiremal suveperioodil on ta paljudes pulmades oluline inimene. Aga käevangus on tal peiu asemel fotokaamera.

Kuidas sul tekkis mõte minna Austraaliasse?

Eestist ära läksin viis aastat tagasi, 2007. aasta oktoobris. Otsustasime tollase elukaaslasega üheks aastaks tööelus aja maha võtta ja reisida, Austraalia oli meie pika puhkuse lõppsihtpunkt. Otsest põhjust lahkumiseks polnudki, meil oli kõik korras ja olemas ja kõik oli täiesti super! Mul oli hea töö ja me elasime ilusas korteris Tallinnas. Aeg oli edasi liikuda ja elu veidike põnevamaks muuta. Mind oli vallutanud reisipisik! Olin just käinud Buduaariga Kanaari saartel, siis ise Sitsiilias. Tahtsin uuesti reisile, et rohkem maailma avastada.

Ja nüüd on märkamatult saanud ühest aastast viis, aeg lendab väga kiiresti. Esimene aasta Austraalias läks nii ruttu käest ja oli tunne, et pole nagu näinudki midagi. Üks aasta Austraalias – see on väga lühike aeg. Siin on uskumatult palju teha ja näha, ma pole siiani igale poole jõudnud, kuhu tahaksin. Maa on väga suur ja vahemaad on väga pikad – idast läände siselend kestab seitse tundi! Ainus negatiivne asi ongi siin see, et kõik on kaugel – Eesti, sõbrad. 

Naljakas on see, et kui ma kaks aastat tagasi Eestis käisin, siis vaadati kohati isegi negatiivselt, et mis seal Austraalias siis nii ägedat on, et sa jälle tagasi lähed?

Meil oli alguses mõte minna farmi tööle. Austraalias on sellised seadused, et töötades kolm kuud kuskil farmis, pikeneb viisa ühe aasta võrra. Mõtlesime, et puhkame alguses ja veedame veidi aega Sydneys ja siis läheme farmi. Aga sinna me ei jõudnud kunagi, linnaelu oli liiga huvitav.

Millega seal tegelema hakkasid?

Alguses oli plaan lihtsalt puhata. Reisisime niisama, elasime hotellides ja nautisime elu. Siis hakkasime vaikselt tööd otsima. Mul oli naiivne lootus, et saan kohe fotograafina tööd, aga igapäevase unistustetöö leidmine võttis tervelt 1,5 aastat. Ma ei tahtnud olla siin ainult ettekandja, tahtsin tagasi jõudes ikka targem ja kogenum olla. Nüüd ma tean, et siin alustavad kõik Euroopast tulnud nullist. Paberil ja haridusel pole mingit tähtsust, sa pead ennast siin kohapeal tõestama.

Ma soovitan neile, kes plaanivad tulla Austraaliasse mõneks ajaks tööle ja elama, et minge kohe farmi. Sest hiljem sinna minna on väga raske, farmielu on ju ikka maal ja eemal kõigest muust. Aga samas on seal hea teenistus ja kulutamisvõimalused on ka väikesed.

Kui mina Austraaliasse läksin, ei olnud siiatulek veel nii populaarne kui nüüd. Aga praegu saan väga tihti abipalveid teistelt eestlastelt, kes tahavad siia tööle ja elama tulla. Et ma aitaks neil ennast sisse seada ja töö leida ja kontakte saada jne. Aga nad peavad aru saama, et siin tuleb ise käia ja ennast näidata ja sageli aastaid tööd rabada, enne kui midagi kindlamat tekib. Paraku ei saa ma kõigile abi pakkuda. Sõpru ja tuttavaid, kes tulevad, püüan aidata nii palju kui saan.

Panin ennast kirja agentuuri, mis tegeleb extra’te, taustanäitlejate palkamisega filmidesse ja reklaamidesse. Tegin seda tööd paar aastat lisaraha saamiseks. Olin Maybelline’i reklaamis, siis „Kodus ja võõrsil“ ühes osas oli väike roll, kui mainida tuntumaid nimesid. See oli suurepärane töö selles mõttes, et sai palju uusi kontakte ja tutvusi.

Siin oled sa ka meediast läbi käinud kui tüdruk, kes on osalenud Maybelline’i reklaamis. Millega sa varem Eestis tegelesid?

Minu päris kodu on Ellamaal ja pärast keskkooli kolisin Tallinna, sest Ellamaa jäi väikseks. Töötasin ettekandjana ja tegin muid väiksemaid töid. Siis tehti mulle pakkumine minna tööle kinnisvarafirmasse. See oli üks lahedamaid perioode mu elus! Meil oli kinnisvarafirmas noor ja fierce supertiim, töö meeldis mulle ja sissetulek oli hea. Aga siis jäi ka Tallinn väikseks. 

Kinnisvaratöö perioodil muretsesin endale esimese fotokaamera, et objektidest pilte teha – majad, korterid. Mul tekkis tõsisem fotohuvi ja hakkasin tegema pilte ka oma sõpradele. Kuna teenisin hästi, sain vahetada kaameraid üha paremate vastu. Minu pildid meeldisid inimestele ja siis hakati mind soovitama ka oma tuttavatele ja ühel päeval avastasin, et fototööd on rohkem kui kinnisvaratööd. 

Raha pärast ma ei ole midagi teinud. Kinnisvaratööd tegin ka sellepärast, et mulle meeldis. Lahkumine sellest ärist oli raske, kuna jätsin maha suurepärase tiimi. Õnneks oleme siiamaani kontaktis.

Väga omapärast teed pidi jõudsid kunstini!

Päris nii muidugi ei ole, et fotograafia juurde jõudmine oli puhas juhus. Ma olen joonistanud ja maalinud terve elu. Ma arvan, et mul on kaasasündinud hea visuaalne silm. 

Mis mind võlub fotograafia juures – ma saan pilti edasi töödelda, kuni see on perfektne. Maalimisega ma sellist tulemust ei saa, aga ma tahan, sest ma olen perfektsionist! Koolitasin ennast fotograafide juures, võtsin kursuseid, tegin kõik, et saada veel paremaks. 

Eestis alustasin ülikoolis avalike suhete erialal, aga see polnud siiski minu jaoks. Tol hetkel ma polnud veel kindel, mida ülejäänud elu teha tahan. Nüüd leidsin selle ainsa ja õige töö, harin ennast erialaselt töö kõrvalt. Koolitan ennast erinevate fotograafide juures, võtan kursuseid, teen kõike, et saada veel paremaks. Austraalias toimuvad maailmatasemel fotograafide konverentsid ja fotokonkursid.

Kuidas Austraalias kohanemine ja töö leidmine oli?

Iga algus on raske ja kõik võtab aega. Pärast lendu läks kaks nädalat, et aru saada, kus ma üldse olen. Kedagi me ei tundnud ja kuskilt alustada ei osanud. 

Eestlasi on siin palju, aga meie kedagi ei tundnud. Läksime esimesel päeval Bondi Beachile ja kuulsime kohe eesti keelt. Krabasime tüdrukul – ta oli lapsehoidja, tulnud Austraaliasse pärast keskkooli – kohe varukast ja lasime teha endale kiirkursuse kohalikust elust.   

Kui olime juba piisavalt puhanud ja ringi vaadanud, oli vaja hakata  tööd otsima. Siin väga ei saadeta CVsid. Tuleb minna ukse taha näitama, mida sa suudad. 

Juhtus ka selline lugu, et mu noormees läks intervjuule ja talle öeldi, et kõik on super, oled palgatud, tule homme tööle. Aga sul on selleks vaja ülikonda ja kingi. Siis ta muidugi ostis need viimase raha eest, aga hommikul öeldi, et sorry, me valisime hoopis teise inimese. Nii et midagi kindlat ei ole, kõik võib öö jooksul muutuda. 

Aga kõik tööd tuli vastu võtta. Alustasin nullist, elasin üürikorteris, autot polnud. Tööd sain kruiisilaeval. Alguses olin ettekandja, siis piletimüüja, siis assistent kontoris. Lõpuks tegin kompaniile reklaamfotosid. 

Eestlased on saanud siin endale kõvade töötajate imago. Austraalia noorte elu on veidi teistsugune kui noorte eestlaste oma. Siin elavad noored vanemate juures, kuni saavad 30 ja see ei pane kedagi imestama. Neil on kõik olemas, nad ei pea väga vaeva nägema ega töötama.

Alguses oli raske, aga üldiselt olen alati ilma abita hakkama saanud, ka siin Austraalias, ma pean ennast heaks majandajaks. Ma saan hakkama ka väga vähese rahaga, mul on alati tagavarad. 

Sellest noormehest, kellega ma Austraaliasse tulin, läksin lahku peaaegu kohe alguses. Eestis elades oli meil hea suhe, aga reisil õpid inimest tõeliselt tundma ja meil hakkas kohe halvasti minema. Tahtsime erinevaid asju ning otsustasime, et on targem, kui kumbki oma teed läheb.

Millal said jälle fotograafiaga tegelema hakata?

Tegin kõvasti tööd, et oma jalga fotograafia ukse vahele saada. Saatsin pea iga päev avaldusi, millele keegi ei vastanud. Kasutasin kõiki kontakte, kõik tundus keeruline ja raske. Mõned korrad olin juba lootust kaotamas ja mõtlesin, et äkki peaks ikka muul erialal kui fotograafia tööd otsima. Aga alla ma ei andnud, proovisin ikka uuesti.

Ühel päeval olin järjekordsel fotograafiakursusel ja seal oli stend igasuguste teadetega. Ühes otsiti pulmafotograafi. Saatsin tuhandendat korda oma soovi ja kutsutigi intervjuule. Öeldi päev ja koht, kus pulm toimub, ilmusin kohale ning järgmisel päeval sain telefonikõne omalikult, kes kiitis mind taevani ja palkas oma tiimi. Töötan siiani samas firmas – Nadine Saacks Photography – ja nüüdseks olen olnud seal juba üle kolme aasta. Mul on väga vedanud oma bossi Nadine’iga, ta on minu vastu väga hea olnud, mind palju õpetanud ja koolitanud. Oleme koos suurepärane tiim.

Pulmade, aga ka portreede pildistamine on selle agentuuri põhitöö. Pulmad on meil tiimitöö. Töötame alati kahekesi, et ei oleks üllatusi või et midagi ei jääks pildistamata. Alguses ma tegin tööd kuni seitse päeva nädalas, tihtilugu lausa hilisööni. Lisaks pildistamisele tegelesin ka fotode töötlemisega. Nüüd keskendun rohkem fotograafiale, lisaks saan valida pulmi, mida pildistan, ja mul on aega omi asju teha. Olen loonud oma brändi – Margit Selg Photographer – ja mõni aeg tagasi avasin oma portfoolio ka internetis: www.margitselg.com.  

Kui palju fotograafid Austraalias pulmadega teenivad?

Pulmafotode pakett maksab umbes 6000 Austraalia dollarit, see teeb natuke vähem kui 5000 eurot. Tipud küsivad veel rohkem. Austraalias leidub fotograafe, kes küsivad pulma eest kuni 50 000 Austraalia dollarit ehk 41 000 eurot, aga siis makstaksegi konkreetse fotograafi nime eest ja võimaluse eest saada pärast pulmi krokodillinahast kaantega albumid, hahaa!

Kas oled juba ka kuulsusi pildistanud?

Pildistanud olen kohalikke kuulsusi. Näiteks olen pildistanud Westfieldi kaubanduskeskuste omanike perekonnaüritusi – pulmi, sünnipäevi ja koduseid pidusid. Olen pildistanud tuntud raadiohääli, modelle, reportereid ja sportlasi, kes on siin igapäevaselt ajakirjanduses ja televisioonis esil. Kuid need nimed ei ole Eestis tuntud. Küll tulevad tulevikus ka need näod, keda Eestis teatakse!

Kuidas läheb sul eraelus, sul on uus elukaaslane?

Elan Austraalia pealinnas Canberras, mis on sama väike linn kui Tallinn. Kolisime siia Sydneyst koos elukaaslasega aasta tagasi, talle tehti siia tööpakkumine, millega kaasnes liiga palju boonuseid, et ära öelda. Praegu elame korteris, kuid otsime endale suuremat pesa, sest tõenäoliselt jääme siia pikemaks ajaks.

Kohtusin oma elukaaslase Georgiga kolm aastat tagasi novembris oma eesti sõbranna kaudu, kes oli sel ajal kihlatud Georgi töökaaslasega. Olime Melbourne Cupil, hobuste võiduajamisel. Keegi seltskonnast võitis kihlveokontoris, mindi välja tähistama, kuhu kutsuti ka mind.

Pidutsesime ja tähistasime kuni varajaste hommikutundideni, Georg tegi terve öö mulle ja minu sõpradele välja. Hommikul tõi mind taksoga koju ja mina viisaka tüdrukuna jätsin temaga uksel hüvasti. Sellest tuli meil hiljem ühine nali – ta oli mõelnud, et thanks a lot! not even a good night kiss! Austraalias käivad asjad kiiremalt ja vabamalt, see oli tema jaoks üllatus, et mingi eesti tüdruk ütleb lihtsalt „aitäh“ ja aidaa.

Uuesti läksime välja järgmisel nädalal ja nii see vaikselt läks. Umbes aasta hiljem kolisime kokku. 

Jah, Georg on minust vanem, kuid see ei tähenda meie jaoks midagi. Armastus ei küsi vanust. Kunagi tulevad ka lapsed. On plaan ühel päeval abielluda ja pere luua. 

Päritolult on ta kreeklane, tema vanemad on sealt pärit, kuid Georg on sündinud juba Austraalias. 

Vaatamata kõigele, et siin on nii tore ja põnev, ei oleks elu pooltki nii super, kui ei oleks teda minu elus. Kes teab, võib-olla poleks ma Austraaliasse pikemaks jäänudki. Ta on one in a million. Olen väga õnnelik ja elu temaga on fantastiline. Ta on kõige suurema südamega, kõige tublim, töökam viisakam ja positiivsem inimene, keda ma tean. Paremat partnerit ülejäänud eluks ei saaks tahta!  

On sul ka mõni selline töö olnud, mis eriliselt meelde on jäänud?

Kõige kiiremal nädalal oli mul seitsme päevaga viis pulma, see oli päris crazy. Rannapulmad on alati toredad. On juhtunud ka ootamatusi, näiteks on pulmad viimasel hetkel ära jäetud. Ükskord ei tohtinud me pruuti pulmapäeval häirida, pidime oleks ekstra ettevaatlikud ja muutma tema päeva võimalikult stressivabaks. Nimelt polnud ta kindel, et mees, kellega abiellub, on see õige, sest taas olid tekkinud tunded endise peigmehe vastu. Alles hiljuti tegi pruut suurt draamat, sest ilm polnud päikesepaisteline, vaid hoopis risti vastupidine, vihma kallas nii mis hirmus. Pruut oli täiesti endast väljas ja nuttis terve hommiku. Pulmadeks võttis ennast ikka kokku ja pildid jäid tegelikult väga ilusad, nii et lõpp hea, kõik hea.

Tavaline külaliste arv Austraalia pulmas on 300–500 inimest. Inimesed näevad alati väga ilusad ja elegantsed välja, luuakse spetsiaalsed dekoratsioonid ja panustatakse palju, et kõik oleks täiuslik.

Pildistame palju juudi pulmasid ja seal raha kokku ei hoita. Minu jaoks on neil väga kummalised kombed, alustades näiteks tantsimisest, kus tüdrukud tantsivad tüdrukutega ja poisid poistega. Või siis nende crazy tants, mille üks osa on peigmehe linaga ülestõstmine. Ühes pulmas läks aga lina katki ja peig kukkus ning veetis poole oma pulmast traumapunktis, õlg oli paigast ära. 

Pulmaäri on kallis, aga see on selles äris töötajatele kindel sissetulek. Pulmade eelarved on suured pea iga majandusliku olukorra ajal. Aasta ringi on alati keegi, kes soovib abielluda.

Igal aastal võtame osa suurimatest fotograafiakonkurssidest nii Austraalias kui ka mujal maailmas. Oleme võitnud mitmeid tähtsaid auhindu, aga lihtne see olnud ei ole, sest siinne tase on väga kõrge. Siia punktini jõudmine on olnud väga raske.

Kas planeerid unistustes juba ka enda pulmi? 

Mul pole kunagi olnud soovi suurt pulmapidu korraldada. Võib-olla olen seda kõike liiga palju näinud. Tean, et ühel päeval me abiellume. Ma tahan vaikset ja rahulikku pulma, aga suurt eelarvet… See võiks toimuda eeldatavasti  Kreekas või Maldiividel, mis on tõesti üks unistuste pulma koht. 

Millega sisustate oma vaba aega?

Me oleme mõlemad inimesed, kes teevad palju tööd. Aga puhkamist ja elu nautimist peame me eriti oluliseks. Vaja ju ikka kodust välja saada ja vaheldust otsida. 

Käime tihti fotonäitustel, siin on palju galeriisid ja need annavad mulle inspiratsiooni. Alles hiljuti avati Sydneys ühe mu lemmikfotograafi Georges Antoni näitus. Käime tihti kinos, teatris, kontsertidel, just hiljuti käisime Elton Johni kuulamas.

Meile meeldib uusi asju avastada kõiges. Reisime palju Austraalias ringi ja puhkame erinevates paikades. Viimane hotell, kus peatusime, oli Versace Palazzo, imeline koht suurepäraste restoranidega! 

Kuna Austraalia on niivõrd suur, on siin väga palju kohti, mida avastada, kohti, kuhu pole isegi George veel jõudnud. Kuid järgmisel aastal plaanime me Euroopat vallutama minna. Tuua George’i Eestisse ning samuti külastada tema kodumaad Kreekat. Ei jõua ära oodata.

George suurimaks hobiks on šoppamine, ma pole kunagi näinud ühtegi meesterahvast, kes seda niivõrd naudiks kui tema. Raske on temaga sammu pidada. Ideaalne mees, suurepärase maitsega, teab täpselt, mis sobib ja mis mitte ning mis on moes. Selliseid nädalavahetusi, kus oleme lihtsalt kodus Canberras, on harva, oleme alati liikvel. Justkui ei oska lihtsalt kodus olla ja mitte midagi teha.

Number üks meelelahutus on meil aga restoranid. Käime palju väljas söömas, katsetame eri maade kööke. Omad lemmikud on ka välja kujunenud, aga alati on põnev avastada midagi uut.

Kõige selle restoranide ja söökide katsetamistega on vaja regulaarselt ka trenni jõuda. George treenib pea iga päev, hommikul 5.30 üles ja jõusaali. Mina nii usin pole ja piirdun paari korraga nädalas. Meil on eratreener, kes valmistab iga kord ette uue kava.

Millest sa praegu unistad?

Ma naudin hetke. Eestis oli mul esikohal töö, nüüd õpin elu nautima. Georg õpetab mulle, kuidas olla õnnelik. Elus on oluline olla koos lähedaste ja sõpradega. Eraelus on mul kõik ideaalne ja rohkemat ei oskakski tahta.

Tööalaselt on mul praegu on eesmärgiks oma nime all töötada. Teen portree- ja stuudiopilte, ka reklaamfotosid. Aga minu passion is fashion. Mood huvitab mind kõige rohkem.

Töötan endiselt ka Sydneys koos Nadine’iga, pea iga nädal sõidan 600 km edasi-tagasi pulmi pildistama.

Minu fotod sellesse Buduaari numbrisse (talv 2012- toim) on teinud kuulus Austraalia moefotograaf Peter Coulson. Ta on väga andekas ja suur eeskuju. Teda on nimetatud ka Austraalia number üks moefotograafiks.

Mis sulle kõige raskem on olnud?

Kõige raskem on olla eemal perest ja sõpradest Eestis. Suur-suur igatsus on. Ei möödu päevagi, mil ma oma lähedastele ei mõtle. Õnneks on olemas tänapäeval telefon ja Skype, ei kujuta elu ilma nendeta ette. 

Millise järelduseni oma elus oled jõudnud?

Oma senist elu vaadates ütleks, et miski siin elus ei ole mulle tulnud lihtsalt, olen pidanud kõvasti vaeva nägema ja tööd tegema. Eriti siin Austraalias, kui pole kedagi kellelt abi paluda, oled üksinda ja kõik. Pole kellegi juurde peitu pugeda, kui kõik ei lähe täpselt nii, nagu tahad. Aga kui on siht silme ees ja kõva tahtejõud, on kõik võimalik. Ja peab teadma, et ühel hetkel langevad kõik tükid paika. Tuleb olla kannatlik ja mitte kunagi alla anda!

 

Tekst: Marget Haug

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar Shopping talv 2012

Sarnased artiklid