Merle Palmiste tavaelus näidelda ei viitsi

14 kommentaari

Praegu, kolmekümnendates, on Merle Palmiste elus üks
mõnusamaid perioode, ta on õnnelik ja rahul. Tööd pole ei liiga vähe
ega ka liiga palju. Tütar on jõudmas neiuikka. Ka mees on õige. "Me
oleme väga erinevad ja samas väga sarnased," tänab ta õnne, et saatus
teda Aivar Hundiga kokku viis. "Meil on üksteiselt õppida ja tänu üksteisele enese kohta õppida.

Allikas: SLOleht

Praegu, kolmekümnendates, on Merle Palmiste elus üks mõnusamaid perioode, ta on õnnelik ja rahul. Tööd pole ei liiga vähe ega ka liiga palju. Tütar on jõudmas neiuikka. Ka mees on õige. "Me oleme väga erinevad ja samas väga sarnased," tänab ta õnne, et saatus teda Aivar Hundiga kokku viis. "Meil on üksteiselt õppida ja tänu üksteisele enese kohta õppida."

Mehe oma käe järgi dresseerimisse, millest räägib tükk, Merle ei usu: "Paradoks on selles, et naine võib ju meest dresseerida, ja kindlasti, kui seda kavalalt ja targalt teha, annabki see soovitud tulemuse. Ainult kas naine pärast ise enam seda dresseeritud meest tahab? Eks üksteise nurkade mahalihvimine ja sobitumine paarisuhtes ikka toimub ja ideaalis võiks see olla vastastikku. Igas suhtes on paremad ja halvemad ajad."

Meestega manipuleerimisega Merlel suuri kogemusi ei ole ja seda tänu elukutsele: "Näitlejate puhul on nii, et viimane asi, mida sa elus viitsid teha, on näitlemine. Tihti tunnen, et naiselikku kavalust ja tarkust oleks palju rohkem vaja. Ütlen prõmps-prõmps välja asju, mida oleks saanud palju kavalamalt ja pehmemalt teha… Aga olen ka selle peale mõelnud, et kui mul ei oleks sellist ametit, oleksin elus kindlasti palju pöörasem kuju. Näitleksin siis elus kindlasti rohkem, elaksin end igasugustes olukordades välja."

Artikli täistekst SL Õhtulehe veebilehel

Pilt: Scanpix

/Toimetas: Helena-Reet Ennet/