Pariisi kunstnik Jean Jezabel: “Eesti naised pööravad oma välimusele suurt tähelepanu!”

Jean Jezabel on 23-aastane noor kunstnik, kes on sündinud Pariisis. Hetkel elab noormees Tallinnas ning juba järgmisel reedel, 4.juunil, saab tema töid näha lounge'is Museum, kus toimub Fallen Angelsi Dinner Party and Drinks üritus ja õhtusöök algusega kell 21. Vaid üheks ööks avatakse kell 23 lounge'i poole peal Jeani kunstikollektsioon. Buduaar küsis kena noormehe käest tema kunsti ja elu kohta.

Niikaua kui Jean mäletab on ta alati maalinud. Suurt rolli on maalimise juures tema jaoks alati mänginud tehnika. Kuid alles paar aastat tagasi avastas ta enda jaoks kunstis midagi uut, mille suunas ta tahaksi ka edaspidi püüelda. Selleks oli aga tarvis küpsust, mis tuleb elukogemusega. Jean usub, et nüüd on leidnud endale kõige sobivama kunstilise väljendusviisi ja on piisavalt küps, et sellele pühenduda. Inspiratsiooni ammutab noor kunstnik keerulistest situatsioonidest, millega ta on pidanud silmitsi seisma. Erinevatest kogemustest, mis on tema teele jäänud ning tõenäoliselt ka Jeani võimetusest elada n-ö normaalset elu. Jean seletab:"Ma olen palju reisinud, et põgeneda just nimelt tavalise elu eest, mis oli mind ootamas ja mida pidin nimetama oma tulevikuks. Rännates kohtasin ma iga päev põnevaid inimesi üle kogu maailma ning nägin, kuidas religioon, poliitika, eetika ning seksuaalsus sulanevad omanäolisteks maailmavaadeteks maailma eri paigus. Selline eluviis on õpetanud, kuidas näha kaugemale oma maa kultuurist ning annab iseseisvust ja tugevust hoiduda moraali ja reeglite kammitsaist. Ühesõnaga õpetab selline kogemus vaatama eemale ettekirjutistest, mida nii paljud kinnisilmi järgivad ning minna sinna, kuhu me arvame, et minna ei tohiks. Hetkel ei tea Jean öelda kauaks ta Eesti elama jääb. Ta ütleb."Kõik sõltub sellest, mida elu toob. Mulle meeldib hetkes elada, seega küll aeg näitab."

Hetkel püüab Jean luua maale, mis kirjeldaksid inimeste sügavat ja tundmatut iha. "Inimestel on teatud kehaosad, mis panevad meid alateadlikult ihaldama suuremate tunnete järgi. Need puusad, mida sa õrnalt puudutad, perfektsed ja pikad sõrmed või hoopis intrigeeriv sügavik kahe rinna vahel. Hiljuti maalisin ma valgust, mis kumab läbi naisekeha jalgade. Ma kutsun seda „väikeseks tähekeseks“. Seda fenomeni saab samuti näha minu maalides, mis on inspireeritud seksuaalsetest kogemustest oma partneriga ning viitab neitsi müüdile. Igaüks meist on tahtnud ühel hetkel uurida, et kes on need kartmatud sisalikud, kes reostavad seda puhast ja noort koobast ning samal ajal oleme me hirmunud ohtlike teadmiste eest, mis viimasega kaasnevad. Üks neist, L´arbre de la vie (tõlge, elupuu) on maal, mille valmimisel on kaasa aidanud erinevad tüdrukud, kes joonistasid peeniseid, mille väljanägemist nad püüdsid meenutada enda kogemustest eelnevate partneritega. Ühelt poolt on see intrigeeriv ja põnev tegevus, teisalt veel siiski tabu. Ja siin peitubki paradoks. Samas näitab see naiste erinevaid visioone seksist: mõnikord on see massiivne mõtete loodud fallos, teinekord lihtsalt bioloogiline kehaosa. Mõnede inimeste jaoks võivad sellised teemad olla solvavad, aga minu arvates on mu maalid ausad ja kirjeldavad väga erilisi tundeid, mida me kõik mingil ajahetkel, vahel isegi märkamatult kogeme. Need tunded võivad olla valusad ja mõnikord isegi šokeerivad, sest inimesed on tänapäeval unustamas mittemateriaalseid naudinguid. Seega on minu maalidest arusaamine elu täielik jaatamine (nii naudingu kui ka kannatuste aktsepteerimine), isegi kui siin võib ilmneda ka probleemseid ning häirivaid külgi. Läbi sellise kunsti pole muud võimalust kui tunda kõiki ehedaid emotsioone, mitte ainult neid, mida on loonud meile meie illusioonid. Ma usun, et meie elu on rohkem illusioon või unenägu, fantaasia või vale kui see päris õige tõde."

Kui Jean võrdleb Pariisi ja Tallinnat, siis leiab ta, et Tallinn on väga väike linn."Sa võid jalutada kuhu iganes, juua tass kohvi ja näha oma tuttavaid. Pariis on aga maailmalinn ja seal võid sa võid tunda ja esitleda end ükskõik kellena, sest mitte keegi ei tea ega tunne sind tegelikult. Seega esindame me seal linnas jällegi pigem illusiooni kui tõde,"seletab Jean. Mis puutub tüdrukutesse, siis Jean arvab, et nii eesti kui ka prantsuse naised on väga ilusad. Suurim erinevus on nende hoiakus ja olekus. Tallinnas pööravad naised rohkem tähelepanu oma välimusele, aga Pariisi naised on rohkem naturaalsed ja pingevabad, siiski ei eelista Jean ühtesid teisetele. Jean ütleb, et tal ei ole hetkel tüdrukut ja ei otsi suhet."Mulle meeldib mu elu nii nagu see on. Niiviisi saan ma nautida vabadust ning teisi inimesi kõigega, mis neil on mulle pakkuda," vastab Jean.

Jean räägib et ta veedab oma päevi nagu üks tüüpiline prantsuse mees:"Mulle meeldib päikesetõusu- ja loojangut nautida istudes oma rõdul ning juues veini ja suitsetades. Samuti meeldib mulle Tallinna ööelu ning erinevad meelelahutusasutused, küllap me kohtume varsti juba seal." Kõige rumalamaks teoks oma elus peab Jean seda, et lõpetas tehnikakooli, mis oli täielik jama.

Buduaar.ee