Pildid: Nõmme Kalju jalgpallur Jorge Rodrigues naudib Tallinna elu ja otsib eluarmastust

15 kommentaari
Pildid: Nõmme Kalju jalgpallur Jorge Rodrigues naudib Tallinna elu ja otsib eluarmastust

Jorge Rodrigues on 29aastane portugaallasest jalgpallur, kes suve algusest saati Nõmme Kalju meeskonnas keskkaitsja positsioonil mängib. Reisida ja elu näha on tõmmu noormees tänu jalgpallile palju jõudnud. Buduaar uuris, millise mulje on Eesti talle jätnud.

Jorge Rodrigues on 29aastane portugaallasest jalgpallur, kes suve algusest saati Nõmme Kalju jalgpallimeeskonnas keskkaitsja positsioonil mängib. Reisida ja elu näha on tõmmu noormees tänu jalgpallile palju jõudnud. Buduaar uuris, millise mulje on Eesti talle jätnud.

 

Oled jalgpalliga lapsest saati seotud olnud, mänginud erinevate tiimide jaoks riikides üle kogu maailma. Kuidas sa üldse Eestisse sattusid?

See lihtsalt juhtus nii, olin paari päeva eest Taist tagasi kodumaale Portugali jõudnud, kui mu hea sõber ja endine tiimikaaslane mulle helistas ja Eestisse Nõmme Kalju jalgpallikoondise jaoks mängima kutsus. Me mängisime koos Sloveenias aastal 2008. Nõmme Kaljul oli sel hetkel minusugune mängija puudu ja kuna ta kiitis seda riiki taevani, ütles, et ma hakkan seda riiki kindlasti armastama, ja kokkuvõttes polnud mul ju midagi kaotada. Nii ma tulingi, ilma igasuguste ootusteta.

Milliseid riike oled tänu jalgpallile veel külastanud? Milliseid kultuurilisi erinevusi oled Eestis elades märganud oma kodumaa Portugali ja Eesti vahel? Mida võiksid eestlased õppida sinu kultuurist ja vastupidi?

Olen mänginud Poolas, Sloveenias, Hiinas, Tais ja nüüd siis Eestis. Siiamaani on kõige meeldivama mulje jätnud just Eesti ja Tai. Eestlased tunduvad algul olevat kinnised, nad ei lase võõraid endale ligi ega usalda neid. Samas kui suudad võita eestlase usalduse, siis võidad ka sõbra kogu eluks. Olen kindel, et Eesti kliimal on ka oma osa sellest, miks eestlased nii kinnised ja tõsised kogu aeg on. Ma pole siin veel ühtegi talve veetnud ja juba on ilmad minu jaoks väga külmad.

Portugaallastel on eestlastelt tegelikult päris palju õppida. Eestlased on palju rohkem organiseeritud, teil on oma kindel süsteem iga asja jaoks. Paberimajandust on palju vähem, kõik liigub iseenesest, teil on väga kõrgelt arnenenud internetiühiskond. Teil Eestis on internet isegi bussis sõites, Portugalis meil seda ei ole. Tean, et Eesti on viimase paari aastaga tohutult arenenud, seda kindlasti tänu eestlastele endile, te olete väga töökad, kõrgelt haritud, organiseeritud ja kohusetundlikud. Eestis elada on väga mugav ja turvaline, pea iga eestlane räägib inglise keelt. Kindlasti ei saa mainimata jätta eesti naisi, kes on tõesti nii uskumatult kaunid ja graatsilised. 

Kauaks plaanid Eestisse jääda? Mis edasi?

Aasta lõpuni jään kindlasti siia, mis edasi, seda öelda ei oska. Olen Eestis õnnelik, olen jalgpalli mängides õnnelik, minu jaoks on kõige olulisem just see, et ma saan teha seda, mida tõesti armastan. Kui ühel hetkel avastan, et jalgpall pole minu jaoks enam õige, siis lihtsalt lõpetan mängimise. Elus on palju asju, mida proovida tahaksin. Kindlasti soovin lõpetada ülikooli oma kodumaal Portugalis, kus praegu avalike suhete õpingud pooleli. Aga hetkel keskendun Nõmme Kaljule, tahan anda endast kõik, et meie tiim lõpuks Eestis esimeseks jõuaks. Mul on suurepärased tiimikaaslased, nad on tõesti väga lahedad ja mul on vedanud, et Eestisse jalgpalli mängima sattusin.

Kuidas on lood eraeluga? Kus sa ennast 8 aasta pärast näed?

Olen praegu 29aastane ja minu süda on vaba. Kuigi minu vanemad on lahutatud, usun tõelisesse armastusse ja olen kindel, et ühel päeval leian enda jaoks selle õige, naise, kellega elu lõpuni koos tahan olla, keda armastada ja hoida. Kes teab, võib-olla on see neiu just siin, Eestis. Arvan, et 8 aasta pärast olen juba õnnelikult abielus väga toreda naisega, meil on 2 väikest last ja tööalaselt olen ilmselt seotud avalike suhete valdkonnaga. Kodu ja perekond on minu jaoks kõige olulisemad.

Kuidas vaba aega sisustad? 

Mulle meeldib tiimikaaslastega pärast pikki treeningpäevi kinos käia ja lihtsalt olla. Tiimikaaslased ei suuda ära imestada, kuidas on võimalik, et ma nii palju räägin kogu aeg, mul lihtsalt on seda energiat alati rohkem kui vaja. Selles suhtes erinen teistest tiimikaaslastest kindlasti, nad on pigem reserveeritud ja vaiksed, seega eks ma siis räägin nende eest ka. 

Lisaks inglise keelele oskan veel itaalia, hispaania ja prantsuse keelt. Keelteoskus on siin, Eestis, vägagi kasuks tulnud, sest meil on tiimis üks kuubalane, üks itaallane Marco, kellega ma siin ka elamist jagan, siis veel veel 2 jaapani keelt rääkivat brasiillast, meie teine treener Getulio on Brasiiliast pärit. Siin elades üritan ka eesti keelt õppida, tiimikaaslaste abiga pole see üldse nii keeruline. 

Mis sind Tallinnas kõige rohkem köidab?

Kohe kindlasti vanalinn ja seal jalutamine. Vanalinn ongi praegu minu lemmikpaik siin Eestis, selles on midagi nii müstilist, iga kord, kui sealt läbi jalutan, tunnen end kui filmitegelasena “Robin Hoodi” filmist. Seda on raske seletada. 

Lemmik söögikoht on kindlasti Vapiano, võimaluse korral valmistan muidugi ise ka kodus süüa. Olen tegelikult päris hea kokk, mulle meeldib süüa teha alati suurele seltskonnale, mitte lihtsalt iseendale. “Õllekana” on minu kõige parem retsept, iga kord, kui seda teen, saan sööjatelt vaid kiidusõnu. 

 

Karin Karu

Pildid: erakogu, Gertrud Alatare