Raneli Kaseväli - naine, kes julgeb unistada

Raneli Kaseväli on julge ja ambitsioonikas naine ning ema, kes mitme aasta eest otsustas Eestist lahkuda, teadmata täpselt kuhu, kaasas vaid paar asja, natuke raha, kuid eesmärk oli kindel – õppida salsat professionaalsel tasemel tantsima ja õpetama. Tänaseks elab Raneli oma kooliealise tütrega Austrias ning peab salsaõpetaja ametit. Kuidas Raneli oma unistuste ametini jõudis ning milline on tema elu Austrias, sellest kõigest rääkis ta Buduaarile.

Raneli Kaseväli on julge ja ambitsioonikas naine ning ema, kes mitme aasta eest otsustas Eestist lahkuda, teadmata täpselt, kuhu, kaasas vaid paar asja, natuke raha, kuid eesmärk oli kindel – õppida salsat professionaalsel tasemel tantsima ja õpetama. Tänaseks elab Raneli oma kooliealise tütrega Austrias ning peab salsaõpetaja ametit. Kuidas Raneli oma unistuste ametini jõudis ning milline on tema elu Austrias, sellest kõigest rääkis ta Buduaarile.

Kui kaua oled seotud olnud tantsimisega?

Tantsimisega olen tegelenud terve elu, alustasin enne, kui sain viieaastaseks, see on ala, kus annab lõputult areneda. Viimased viis aastat olen keskendunud salsale, sel põhjusel otsustasingi ühel hetkel Eestist ära kolida – siin polnud võimalik salsat professionaalsel tasemel õppida, algtasemel oli salsa tantsimine mul juba selge. Lisaks algas sel ajal Eestis üleüldine majanduskriis. Töötasin sel ajal suviti Segasumma Suvila laagris kasvatajana. Olin teel saamaks laagri juhatajaks, kui korraldaja otsustas rahapuudusel kogu ürituse ära lõpetada. Lisaks töötasin ka parfümeeriat maaletoovas ettevõttes Aromare müügijuhina, kuid minule kui tulihingelisele tantsijale oli kontoritöö tappev.

Ühesõnaga otsustasin lahkuda, esialgu üksi. Kuna mul olid tuttavad Münchenis, läksin paariks nädalaks sinna, et nende lapsi hoida ja tööd otsida. Seejärel tutvusin ühe noormehega, kel oli osalus ühes Austria restoranis, sain pakkumise ettekandja ametile. Sõitsin Eestisse, võtsin oma tütre, kes oli sel ajal kuueaastane, ühe punase kohvri, oma koera ning läpaka ja lendasin Austriasse. Esimene korter, mille leidsin, oli umbes 11 ruutu, elamistingimused põhimõtteliselt puudusid, ainus positiivne külg oli, et korter asus täpselt Salzburgi vanalinnas. Hiljem sain juba ühe kena kahetoalise korteri.

Salzburgis leidsin endale kohe ka salsapartneri, kellega hakkasime esinema ja kellelt sain palju õppida. Sealt edasi sain pakkumise uuelt salsapartnerilt, hakata temaga koos Viinis salsat õpetama. Olin tehniliselt veel nõrk, kuid ta nägi minus kui tantsijas potentsiaali ja arvas, et saan tema õpilastele oma unikaalset stiili edasi anda ja õpetamiskogemus oli mul varasemast ajast olemas. Nägin väga palju vaeva, õppisin, töötasin, seda kõike oma unistuse nimel. Ka restoranis töötades arenesin pidevalt, jõudes lõpuks juhtivale kohale.

Nüüdseks võingi öelda, et minu esimene unistus on täitunud – õpetan salsat ühe parima Austria õpetajaga, kelleks on Stefan Stacher. Paraku tekivad ühe unistuse täitumisega jälle uued ning veelgi suuremad unistused, mille poole püüelda.

Kas Austrias on hea elada? Oled mõelnud ka ärakolimisele?

Ma pole siin elades veel kõike saavutanud, arenguruumi on palju ja kui ma juba midagi alustan, viin selle ka lõpuni. Teine väga oluline asi on see, et tahan oma tütrele stabiilset elu pakkuda, ma ei saa temaga koos hüpata riigist riiki ja igal pool elu proovida. Õpin siiamaani Austriat ja austerlasi tundma. Samas ei saa öelda, et jään Austriasse igaveseks, eks elu näitab, kuhu edasi ja millal. Austrias on hea elada, siin on väga kaunis arhitektuur, loodus, austerlased ja eestlased on oma olekult päris sarnased.

Ainus asi, mis siin elades tõesti häirib, on sotsiaalsüsteem. Nimelt tulevad paljud inimesed Slaavi riikidest siia lihtsalt niisama elama ja olema, nad saavad riigi poolt korralikku elamistoetust, lastetoetust, kuid ise nad mitte midagi riigi heaks ei tee, elavad kohalike maksumaksjate kulul, seega osaliselt ka minu kulul. Viinis on 40% sisserändajaid. Kokkuvõttes perekonnad, kes lihtsalt tulevad siia, istuvad suure perega oma korteris, riik maksab kõik kinni, lapsed käivad koolis, kuid keegi ei mõtle sellele, et keegi peab selle kõik kinni maksma. Kuna ka mina olen tegelikult sisserändaja, siis suhtuvad paljud võõrad ka minusse negatiivselt, mis teeb muidugi kurvaks, sest teen korralikult tööd ja maksan makse.

Räägi natuke kohalikest, rahvustoitudest.

Naised on siin riigis väga tugevad ja iseseisvad, näiteks maksavad nad enda eest alati ise. Kui Eestis mees ja naine lähevad restorani, maksab enamus juhtudel mees, siin aga kannab naine isegi poole elamiskuludest ise, nad on lihtsalt harjunud nii. Paarisuhetes on selline reegel, et igakuiselt jäetakse kõik ostutšekid alles ja kuu lõpus arvestatakse, kes kui palju maksis. Ma parem ei hakka ütlema, mida mina sellisest süsteemist arvan.
Tänavapilt on samuti võrreldes Eestiga väga erinev, Austria naised on konservatiivsemad, kannavad väga harva stilettosid. Kui olin siin aasta aega olnud ja siis korraks Eestisse läksin, oli erinevus kohe märgata, Eesti naine tahab end seksikana näidata, ennast presenteerida, mis on tegelikult ju ilus ning nauditav vaadata.
Mis puutub rahvustoitudesse, siis kõige kuulsamad on kindlasti õunastruudel vaniljekastmega ning Viini šnitsel, lisaks on siin saadaval kõik eestimaised toidud, vaid tatraputru pole ma leidnud.