Rubriik: Emad, isad, lapsed! Vastab: Mari-Lin Poom

17 kommentaari

9. jaanuaril Kaljukitse tähtkujus sündinud Mari-Lin Poom valiti 1995.
aastal "Miss Eestiks". Samal aastal "Miss Estoniaks" valitud Enel Ehaga
tegid tüdrukud menubändi Miss II Miss. Oma suurimateks saavutusteks
elus peab Mari-Lin poega Oskarit, Miss Eesti 1995 tiitlit, Miss World
1995- Top 20-sse pääsemist, …

…………………………………….

AVATUD BEEBIBUDUAAR – Persoonilood, beebipäevik, beebi- ja pereuudised, erinevad huvitavad artiklid ja palju muud huvitavat! Tule vaata ja kommenteeri: http://www.buduaar.ee/beebi/. Iga nädal loosime välja ka auhindu lugejate ja kommenteerijate vahel!

…………………………………….

 

 

MARI-LIN POOM

9. jaanuaril Kaljukitse tähtkujus sündinud Mari-Lin Poom valiti 1995. aastal "Miss Eestiks". Samal aastal "Miss Estoniaks" valitud Enel Ehaga tegid tüdrukud menubändi Miss II Miss. Oma suurimateks saavutusteks elus peab Mari-Lin poega Oskarit, Miss Eesti 1995 tiitlit, Miss World 1995- Top 20-sse pääsemist, Miss Globe 1995 – 1. printsessi tiitlit, Baltic Top Model 1993 – 2. auhinnalist kohta ja Eesti Top Model 1994 – samuti 2. auhinnaline koht! Vaatame, mida vastab kaunis noor ema meie rubriigi küsimustele.

Nimi: Mari–Lin Poom
Vanus: 30
Perekonnaseis: Abielus
Laps: Oskar Pärsim, 4 a

1. Kui vanalt Sa sünnitasid, mis Sa arvad, millal on õige aeg sünnitada ja millal on naine lapse saamiseks valmis?
Sünnitasin 25-aastaselt. Arvan, et naine on valmis lapse saamiseks ja sünnitamiseks siis, kui on loodud tingimused, mis on parimad lapse igakülgseks arenguks. Kui on leitud sobiv partner, kellega sul on hea, kindel ja turvaline olla, kellega oled saavutanud harmoonilise suhte. Oluliseks eelduseks pean omada eluaset, kus ruumi kogu perele. Isiklikult tundsin valmisolekut lapse saamiseks endas mingi seletamatu bioloogilise tungi ja sisemise vajaduse järgi.

2. Kas mees peaks või ei peaks sünnituse juures viibima?
Arvan, et see on ikkagi iga pere ja eelkõige iga naise isiklik otsus ja valik. Tean naisi, kes mingi hinna eest ei soovi, et mees neid sellisel hetkel näeks – valudes oigava ja kaitsetuna. Arvan, et alateadlikult on see hirm, kas mees suudab sind enam kunagi endise pilguga vaadata, võtta kui atraktiivset naist. Tundub, et sellisel puhul on jäänud suhtes midagi olulist vajaka – puudu on jäänud tundest, et sinu kõrval on ustav kaaslane igas olukorras. Samas on olemas ka mehi, kes sedalaadi “ekstreemsusi” ei talu ning sel juhul ei ole vast nendele mõtet sünnitamisel osalemisega survet avaldada.

3. Kuidas muutsid enda ja laste elu põnevamaks, kui laps veel ühe-kahe aastane oli?
Arvan, et 1-2-aastane laps muudab oma elu ise huvitavaks. Sellises eas lapsel on ju endal piisavalt avastamisjanu ja uudishimu ning vanema ülesanne on keskkond, kus laps viibib, ohutuks ja turvaliseks muuta ning tema tegevusi eakohaselt suunata.

4. Millal lapsega esimest korda pikema reisi ette võtsid? Mida soovitad lastega reisimisel silmas pidada?

Välismaale lapsega reisinud ei ole, kuigi meie pere on liikuv. Sõbrad ning vanavanemadki elavad Eestimaa erinevates paikades ja reisimist on olnud palju alates poja 2-kuuseks saamisest. Oma kogemusest võin öelda, et kõige keerulisem on reisida kuni ca 1,5-aastasega, kel veel päevauinakud, kindlad söögiajad jms. Igal juhul soovitan lapsevanematele reisimist koos igas eas lapsega, kuna see aitab vabaneda rutiinist.

5. Millised mängud, mängutoad, mänguasjad, multifilmid jne. on Sinu lastele kõige rohkem meeldinud?

Kahju, et tänapäeval on kaubandusest võimalik hankida meeletu hulk mänguasju, mänge ja lastefilme, seetõttu ei saa minu arvates lapsel ka erilisi lemmikuid välja kujuneda. Asjadest tüdinetakse kiiremini kui vanasti, sest ega laps ju pime pole – näeb lasteaias teisel lapsel uut ja huvitavat lelu ja kohe on temalgi analoogset vaja. Ja nii see nõiaring tekib.

Minu lapseks olemise ajal oli televiisorist õhtuti kl 20 lasteekraan, kus näidati multikaid ja telelavastusi. Mänguasjugi oli oluliselt vähem ja lemmikud olid seega kerged välja kujunema. Omaltpoolt utsitan last endaga koos erinevaid lauamänge mängima ja raamatuid lugema, kuna arvutid ja televiisor tapavad agaralt nii lugemis- kui kirjutamisoskust. Arvan, et minu laps naudib kõige rohkem koos ema ja isaga veedetud aega.

Mängutoad on igati tänuväärsed kohad. Kuid tundub, et seal, käiakse rohkem laste sünnipäevi pidamas ja vahel „sokutatakse“ laps mängutuppa ka siis, kui emal-isal on tarvis võtta ette pikemaid poeretki. Ei usu, et selliseid vanemaid, kes käivad mängutoas lihtsalt lapsega aega veetmas, on palju. Kuna meie mängutubades tihti ei käi, siis pole ka lemmikuid välja kujunenud. Igal pool on ju omamoodi uus ja huvitav.

6. Kust ostad lasteriided? Milliseid poode ja brände eelistad?

Kuna lasteriideid on tänapäeval võimalik osta pea igalt poolt, siis erilisi brändieelistusi ei ole. Minu jaoks on tähtis nahasõbralik materjal. Susse ja mütse eelistan siiski osta lasterõivaste ja lapseootel emade kauplusest P.O.P. Kaup on kvaliteetne ja ka hinnatase on vastav.

7. Kas ja kui palju Sind on laste kasvatamisel aidanud ema/isa, mees, vend/õde, lapsehoidja, sõbrannad?

Olen tänulik lapse isale, kes poja kasvatamisel on alati olnud väga suureks toeks. Kui poja oli väiksem, ei olnud lapsele kerge ajutist hoidjat leida, kuid kui väga vaja oli, olid abiks nii ema kui sõbrannad. Nüüd kui laps enam erilist „hoidmist“ ei vaja, ei ole ka lapsehoidja leidmine probleem.

8. Kui palju jääb laste kõrvalt aega endale? Mida armastad vabal ajal teha?
Endale jääb aega piisavalt – jõuan suhelda sõbrannadega, käia segakooris laulmas jne. Kuid 4-aastasega saab palju asju koos teha ja see on suur rõõm.

9. Kas vahel on tekkinud tunne, et siin asutuses, poes, reisil, spa-s, jne pole küll laste peale mõeldud? Mis esimesena meenub? Mida ja kus võiks (lausa peaks) muutma?
Siinkohal tuleks küll meie teenindusasutusi kiita, sest kohtades, kus mina oma lapsega aega veedan, on laste peale alati mõeldud. Minu arvates väärtustatakse lastega peresid pea kõikjal teenindusasutustes. Isiklikud negatiivsed kogemused puuduvad.

10. Mis on emaksolemise kõige suuremad mured või hirmud ning kõige suuremad rõõmud?

Kuna mina olen oma olemuselt väga emotsionaalne ja muretsev, siis hirmud seoses lapsega on kogu aeg. Hirmud on aegajalt ka väga veidrad ja ajavad hiljem ennastki naerma. Kuid usun, et ma ei ole selles suhtes emade seas erand. Sisemine hirm ja mure on kogu aeg, kui laps silma alt ära on. Sest kes teab, mis totraid mõtteid võib lapsel pähe tulla ka näiliselt kõige ohutuma tegevuse juures. Nii et kui oled lapse sünnitanud, on garanteeritud ka permanentne mure. Kuid mis on kõige absurdsem – see pidev mure on ühtaegu ka maailma suurim rõõm ja ime, mis ühel emal olla saab!

/Küsitles: Helena-Reet Ennet/