Villu Parvet: kullakaevajate paradoks

„Kullakaevaja“ on väljend, mis võib tekitada küsimusi, segadust ja arusaamatust. Mida siis tähendab sõna „kullakaevaja“ lähisuhete puhul? Tegemist on ingliskeelsest sõnast gold digger tuletatud eestikeelse vastega, mis iseloomustab suhte osapoolt, kelle peamiseks eesmärgiks on suhtest materiaalse kasu saamine. Ometi kaasneb sellega huvitavaid vastuolusid ja paradokse, mida paljud esmapilgul ei taju.

Õieti saabki enamasti rääkida kullakaevajalikust suhtumisest või kullakaevaja kalduvustest suhte osapoole puhul. Kullakaevaja suhtumine seisneb valdavalt selles, et suhtes hakatakse nägema (äri)tehingule iseloomulikke jooni. Väga paljude asjade puhul hakkab suhte osapool järjest kiivamalt mõtlema selle peale, mida ta vastu saab, kui midagi omalt poolt teeb. Tegemist on sageli siira ja tingimusteta armastamise vastandiga, mille korral hakkab välja joonistuma järjest selgemini erinevate tegevuste, vastutulekute või teiste suhte olemuslike osade muutumine kaubaks, mida lihtsalt otseselt või kaudselt materiaalsete väärtuste vastu vahetatakse. Näiteks käitub naine vastutulekult, armastavalt ja hoolivalt eeskätt siis, kui mees on nõus tema hüveks arvestatavaid kulutusi tegema. 

Siinkohal ei tasu seda segi ajada primitiivsemat laadi „kullakaevamise skeemidega“, mis on levinud eeskätt ühendriikide filmides ning põhinevad lihtsalt reeglina mehega abiellumisel ning seejärel võimaluse leidmisel lahutuseks, mille korral osa mehe varast omandatakse. Antud loos on tegemist eeskätt hoiakuga, mis peaks murelikuks tegema iga suhte osapoole, kes seda enese juures tajub. Kullakaevajaliku hoiaku ilmnemisel on põhjust sügavalt järele mõelda selle üle, mida suhte teine osapool isiku jaoks tegelikult tähendab. On väga suur vahe sellel, kas öeldakse, et inimene on valmis olema koos teisega „nii heas kui halvas“ ning sellel, mis juhtub, kui nn „halb“ kätte jõuab. On inimlik, et oma kõnes oleme me kergekäelisemad kui tegudes, eriti siis, kui inimene ei pea võimalikuks teatud stsenaariumite realiseerumist. Huvitav on olnud jälgida mitme lähisuhte purunemist, mille puhul näiteks on naine kinnitanud, kuivõrd on ta valmis materiaalse kitsikuse vajadusel „kuivikuid sööma“, kuid päriselus on selle olukorra kättejõudmisel lihtsalt paremate tingimuste leidmise lootuses minema läinud.

Mõtlema peaks panema see, kui iseenda või partneri juures tajutakse ilmselget ahnust, enesekesksust, tänamatust või valelikkust, mis kõik on seotud sooviga saada mingil kujul võimalikult palju isiklikku kasu. Sellisel juhul võib olla suhe saanud ühe osapoole jaoks tehinguks, millest üritatakse lihtsalt võimalikult palju kätte saada. Kui teine osapool omab siiski siiraid tundeid, ongi alanud nn „kullakaevamise“ protsess, mille käigus üks osapool võib endale kühveldada teise aega, raha, abi, teadmisi, isiklikke kontakte või muud säärast. Vahel kestab taoline protsess pikalt, enne kui ärakasutatav osapool julgeb endale seda tunnistada. Sarnaselt paljudele teistele lähisuhte olukordadele ratsionaliseerib tavaliselt ärakasutatav osapool tihti olukorda endale piinlikkuseni ning ei ole nõus tunnistama, et temast on saanud kaevandatav ka siis, kui mitmed pealtnägijad sellele avalikult viitavad.

Kuidas siis konkreetselt ära tunda tavaliselt järjest kasvavat kullakaevaja suhtumist? Tavaliselt muutub kullakaevaja küllaltki nahaalselt enesekeskseks ning hakkab esialgu üles näitama lihtsalt inimliku tänutunde puudumist. Kui teine inimene tema heaks oma aega, raha või tähelepanu panustab, ei järgne sellele iseseisvat tänu, vaid seda peetakse ilmselgeks ja loomulikuks. Samuti hakkavad nõudmised selle osas, mis on nn „normaalne“, ajapikku järk-järgult kasvama. Väga iseloomulikuks on ka see, et osapoole emotsionaalse seisundi ja kasu saamise vahel tekivad väga otsesed seosed. Näiteks muutub inimene abivalmiks, hoolivaks ja osavõtlikuks just siis, kui on saanud mingit kasu. Aja jooksul muutuvad järjest sagedasemaks ja konkreetsete soovide ja tahtmise väljendused. Näiteks palutakse endale konkreetsete asjade ostmist või muul viisil kulutuste tegemist. Väga iseloomulik on ka see, et lähisuhtes ei soovita süüvida teise osapoole tegeliku majanduslikku olukorda, vaid omatakse nn „oma raha“ isiklike kulutuste tegemiseks ning „ühist raha“ mõlema suhte osapoolega seotud kulutuste tegemiseks. Samuti on tavapäraseks see, et enesele esitatakse teise osapoolega võrreldes erinevates valdkondades tunduvalt väiksemaid nõudmisi, ükskõik kas kullakaevajaks on mees või naine.

Mis on siis aega selle kõige juures paradoksaalset? Võiks ju mõelda, et tegemist on lihtsalt inimestega, kes „oskavad elada“ ning säärase lähisuhte olemus pole tänapäeva materiaalses maailmas üldsegi ebanormaalne. Lühidalt öeldes on küll ebanormaalne ning eeskätt just sellpärast, mis kullakaevaja hoiak inimese enesega teeb. Kui tunnetest, armastusest ja lähedusest saab kaup, siis ei erine taoline suhtumine oma põhiolemuselt prostitutsioonist, vaatamata sellele, et kullakaevajad taolisi võrdlusi agressiivselt pahaks panevad. Samas ei ole ka prostitutsioon ju tegelikult keelatud või ebaseaduslik, tegemist on inimese sisemise valikuga. Just siin peitubki aga paradoks, mida paljud esmapilgul ei taju. Võttes omaks kullakaevajaliku suhtumise ning oma tunnete, seksi, läheduse, hoolivuse, osavõtlikkuse jms vahetamise materiaalsete väärtuste vastu, loobub inimene tegelikult isiklikust vastutusest oma tuleviku ülesehitamisel. Ta saab sõltuvaks teise inimese võimalustest ning on suuremas plaanis väga suuresti olukorra ohvriks. Inimesel, keda ära kasutatakse, on praktiliselt alati võimalus olukorrast väljuda ning iseseisvalt hakkama saada, keskendudes tundepuhta suhte leidmisele. Kullakaevaja paneb ennast aga olukorda, kus tal on ikkagi pidevalt ühte või mitut kaevandust tarvis. 

Eelnevast tulenevalt ongi ajapikku inimese vastutuskese oma elu juhtimisel liikunud temast endast küllaltki kaugele väljapoole ning see kõik mõjutab inimese identiteeti. Enamasti on inimese arvamusele iseendast ning oma võimekusest väga hävitav see, kui tajutakse tegeliku võimekuse puudumist oma elu juhtimise üle. Pikemal perioodil on tegemist justkui ajukasvajaga, mille areng toob kaasa pideva reaalsuse sissemurdmise inimese aktiivsesse teadvusesse. Kullakaevaja hakkab tajuma oma rolli ning selle traagikat ning pidevalt kasvavat ärevust ka siis, kui ta seda iga hinna eest eitada püüab. 

See on kurb ning raskendab tulevikus olulisel määral kvaliteetsete suhete loomist. Lisaks on kullakaevajate puhul halvaks uudiseks ka see, et varem või hiljem saab kaevandatav ka ise aru, mis toimub ning väljub sellest olukorrast. Seega on kokkuvõttes tegemist – nagu väga paljude teiste olukordade puhul – inimese enese sisemise valikuga, mille puhul on lihtsalt kõige olulisemaks see, milliseks inimene sääraseid valikuid tehes muutub.

Villu