NIPINURK: FILOSOOF Frank Martela õpetab, kuidas elada tähendusrikast elu

Kui aitad teisi, aitad ennast “New Yorgi osariigi väikelinnas Bedford Fallsis on kätte jõudnud 1945. aasta jõululaupäev ning George Bailey seisab sillal ja jõllitab mustavasse vette enda alla, valmistudes oma elule lõppu tegema. Ta äri on pankrotti minemas ja tema unistused pole täitunud. Ta on purjus ja lootuse kaotanud ega näe endal olevat muud võimalust,” alustab Martela lugu. Frank Capra „ Elu on imeline” on üks kõige armastatumaid filme läbi aegade. Just siis, kui George Bailey valmistub alla hüppama, ilmub tema kõrvale ingel nimega Clarence Odbody ja hüppab ise vette, ning George tunneb, et peab ta päästma, unustades nii oma plaani. Kui George pärastpoole mainib, et „kõigil oleks parem, kui mind poleks olemas”, asub Clarence tegevusse ja näitab talle, milline oleks tema tuttavate elu ilma George`i toetava ja kaastundliku kohaoluta. George siseneb alternatiivsesse tegelikkusesse, mis teda kohutab: ta vend on surnud, onu on sattunud vaimuhaiglasse, naine elab üksinda ja kogu linn on alla käinud. George mõistab kähku, millist positiivset mõju ta pereliikmetele ja kaaskodanikele avaldas. Oma eluvalikute ja toodud ohvritega parandas ta paljude inimeste elu. Nüüd ei soovi ta enam end tappa, vaid ihkab koju naasta, et olla olemas inimeste jaoks, kellest ta hoolib ja kes temast hoolivad. Mõttekas elu seisneb Martela sõnul selles, et sa tähendad paljude teistele inimestele, kuid selle saavutamiseks on vähemalt kaks viisi. Mõistagi tähendame palju neile inimestele, kellega meil on lähedased suhted, kuid ka neile, kelle elu me suudame positiivsel moel mõjutada. See on teine oluline tähendusallikas elus. Kui sa suudad anda maailmale oma panuse kasvõi väikestel viisidel, suurendab see su elu tähendusrikkust. Tähendusrikas elu avaldab positiivset mõju põlvkondadele Mõtleme inimestest, kes on elanud eriti tähendusrikast elu: ilmselt tulevad meelde sellised nimed nagu Martin Luther King jun, Mahatma Gandhi, Nelson Mandela või ema Teresa. Neid ühendab tõsiasi, et nende teod on avaldanud positiivset mõju mitmele põlvkonnale. “Nende erakordne panus kogu maailma heaolusse – sageli oluliste isiklike ohverduste hinnaga – on nad muutnud eeskujuks tähendusrikka elu osas,” toob Martela välja. “Näiteks Nelson Mandela, kes veetis 27 aastat vanglas, kuid sai siis Aafrika Rahvuskongressi presidendiks oma kodumaal Lõuna-Aafrikas, kus sada aastat oli kestnud apartheid ja mustanahaliste tagakiusamine. Lähtudes andestamise ja vägivallatuse poliitikast, suutis ta vältida kodusõja puhkemist, mis võinuks surma ja kannatust tuua kümnetele tuhandetele inimestele.” Mandela mõju maailma ajaloole oli ülimalt positiivne ja seetõttu mainitakse tema elu sageli näitena tõeliselt tähendusrikkast olemasolust. Ning kui me mõtleme eriti olulistest ametitest, siis esimeste seas on sageli tuletõrjujad, medõed ja arstid. Neidki ameteid ühendab see, et nad annavad teiste ellu selgelt positiivse panuse. Kui räägitakse millegi tähendusest või tähendusetusest, peetakse sageli silmas just seda, kas see on avaldanud positiivset mõju teistele inimestele ja maailmale laiemalt. Teooria katsetus Seega pole Martela sõnul üllatav, et kui uurijad paluvad inimestel tegutseda viisil, millest teistele kasu tõuseks, nimetavad inimesed neid tegusid sageli tähendusrikasteks. “Mõne aasta eest otsustasime koos professor Richard Ryaniga toda teooriat katsetada. Kutsusime Rochesteri ülikooli tudengid mängima lihtsat arvutimängu: tudengid lugesid üht sõna ekraani ülaosas ja nelja sõna selle allosas. Neil paluti siis valida üks sõna alumisest neljast, mis sobib ülemise sõna sünonüümiks. Kui nad olid seda mänginud kakskümmend minutit, palusime tudengitel hinnata mängukogemuse tähendusrikkust. Kui sa oled tööl täitnud mõnd rutiinset ülesannet, siis võid arvata, kui tähendusrikkaks nad seda pidasid,” kirjutab ta. Tulemused - pooled osalejatest mängisid mängu nende juhendite kohaselt. Kuid teisele poolele öeldi, et iga õige vastuse eest tehakse tilluke annetus ÜRO maailma toiduprogrammi, millega aidatakse nälgivaid inimesi kõikjal maailmas. Sama mäng, aga koos võimalusega anda positiivne panus. Kahe grupi hinnangutes oli pärast selge erinevus, sest annetusega panustatud grupp pidas mängukogemust märksa tähendusrikkamaks kui kontrollgrupp. “Tundub, et lepime ka väga igava ülesandega ja vahest isegi innustume sellest, kui selle abil saab head teha. See ja teised psühholoogilised uuringud viitavad lihtsale järeldusele: et elu mõttekana kogeda, leia viise tähendusrikka panuse andmiseks teiste eludesse,” kirjutab Martela.