Briti beebiblogi: miks ja kuidas see kellegi asi peaks olema, mis soost mu lapsed on?

Ma võin täitsa ausalt öelda, et pooled reaktsioonidest, kui oleme uue lapse ootusest teatanud, on olnud järgnevad: "Palju õnne, loodame, et seekord tuleb ikka poiss, saate omale komplekti kokku!"

Esimene kord seda kuuldes ma muigasin, teisel korral teesklesin muigamist ja igal järgneval korral olen ma tahtnud küsijalt uurida, et mida ma veel komplekteerida võiksin? Ma ei tea, millises naiivses maailmas ma olen siiani elanud, et ma polegi osanud näha lapsi komplektidena, vaid lihtsalt ... lastena.

Paraku on nüüd tulnud välja, et igas õiges peres peavad laste seas ikkagi mõlemad sood olema esindatud! Hakkasin siis natukene uurima ja tuli välja, et mu abikaasa vennanaisele avaldati lausa kaastunnet, kui ta oma kolmanda poja sünnitas: "Pole hullu, sul ju vanust veel nii palju pole, et ei võiks uuesti proovida. Küll tuleb see tüdruk ka!"

Muidugi, väga mõistlik suhtumine! Kasvõi kümme korda rasedaks jääda ja vajadusel ka üle enda võimete, aga peaasi, et ikka mõlemad olemas oleksid. Mu hea sõbranna emal on aga viis tütart ja ma isegi ei julge temalt küsida kas ja kui palju keegi selle üle kunagi kobisenud on.

Mina ei saa aga üldse aru, miks ja kuidas see kellegi teise asi olema peaks, mis soost mu lapsed on? Mitte, et mul oleks kurb meel, kui naabri-Matil on õhtusöögi kõrvale arutamiseks vähemalt hea jututeema, aga siiski. Lõppkokkuvõttes ei olene ju lapse sugu meist endist ja minu jaoks on kuidagi väga taktitundetu kellelegi rääkida sellest, kui kahju, et tal ainult ühest soost lapsed on.

Mis on aga minu seisukoht selle asja juures? Paljude prantslaste jaoks vägagi üllatav ehk siis: mina ei ajagi mingit komplekti taga. Vastupidi. Sellest ajast, kui ma mäletan end üldse oma nukkudega kodu mängimas, olen ma alati unistanud kolmest tütrest.

Ärge saage valesti aru, ma oleksin ka väga-väga õnnelik poja üle, aga samas ei häbene ma öelda ka seda, et kui inimestel oleks võimalus valida, siis valiksin mina endale tütred.

Ma ei oska isegi seletada, miks. Võimalik, et põhjus peitub selles, et ma olen ise lihtsalt niivõrd "mannavahuline" ja armastan sitse-satse ja kõike tüdrukulikumaid mänge. Ma lihtsalt kujutan ennast väga hästi ette tütrele patse punumas, temaga kooke küpsetamas ja jõuludeks kleite valimas. Ja ma ei oska end üldse ette kujutada Lego Transformereid kokku panemas, sõjamänge mängimas või arutamas selle üle, mida puberteet noormeestele tähendab.

Muidugi ei tähenda see seda, et tütar ei võiks tahta neid samu Lego Transformereid või poeg minuga kooki küpsetada. Ja kuigi ma unistan neist kolmest tütrest, siis olen ma ikkagi üsna kindel, et üks neist saab ka poeg olema. Just seetõttu, et mulle õpetada seda, kuidas olla hea ema pojale.  Ja kui see juhtub, siis ei tee ma kindlasti kuskile ristikest, et jess, nüüd ei pea rohkem lapsi saama, eesmärk on täidetud. Siis ma vaatan oma lapsi ja olen nende eest äärmiselt tänulik :)

Minnes aga soo teemaga edasi, siis möödunud reedel koitis lõpuks esimese plaanilise ultraheli päev, mil mõõdeti natukene erinevaid riskifaktoreid ja noh ... nagu ikka keskendusin mina rohkem sellele, mis ekraanil toimus ja üritasin kõrvaga tabada lihtsalt olulisemaid märksõnu. Mitte, et mind ei huvitaks, aga prantslased räägivad nii kiiresti, et lihtsam on kogu info hiljem paberi pealt üle lugeda, kui üritada sellest jutuvadast midagi kasulikku kuulda.

Ühel hetkel kuulsin ma siiski sõnu "ideaalne, kõik vastab normidele" ja sain jälle keskenduda oma kõhus pesitseva tegelase lehvitamisele.

Mees leidis heldimuspisaratega silmas, et kohe täitsa temasse. Kaks kätt ja kaks jalga, üks pea! Mina siis ikka vaikselt noogutasin, et jah, olen ju mina viie käe ja kahe peaga tõepoolest ...

Kui kõik tähtsad asjad olid uuritud/mõõdetud/vaadeldud, ei andnud mu hing ikka rahu ja uurisin arstilt ilusasti läbi lillede, et ega ta äkkkkiii nii kogemata võib-olla ehk aja olemasolul ei saaks vaadata, et kes see mul seal kõhus siis ikkagi elab?

Arstitädil ei jäänud üle muud, kui muiata (noh, ikka niimoodi ilusasti, mitte tülpinult) ja öelda, et ta imestas, et ma üldse nii kaua küsimisega ootasin. Tavaliselt pidid rasedad juba enne selili heitmist kisama, et noh, kesseeeoon,kesseeeon????

Vaatas ta siis ühtpidi ja natukene ka teistpidi ja siis andis meile 70% täpsusega oma ennustuse. 

Aga mis ta ütles? Vot, see jääb hetkel veel saladuseks! :)

Järgmise korrani!

Britt

Loe ka Briti blogi http://lifeaccordingtob.com/