Nüüdseks on möödunud üks kuu, millal minu uus elu hoo sisse sai. Imeliselt kiiresti on see aeg minu jaoks möödunud... Mõtted Sebastiani sünnist on nii eredad veel... Aga ilmaasjata ei öelda, et aeg on väärtuslik ja tuleb nautida iga hetke selles ja mäletada asju just päikselisemalt poolelt.
Nüüdseks olen juba harjunud, et oleme peres neljakesi ja kõik vajadused on suunatud põnnile. Pahupoolest rääkides ei saanud minagi mööda nn sünnitusjärgsest stressist, millest väga paljud avalikult rääkida ei taha, sest arvatakse, et lapse sünni taga on puhas rõõm ja sellised asjad, mida naine endas tunneb, vaikitakse maha... Minul isiklikult avaldus see selles, et mõned nädalad peale lapse sündi jooksis mul mõte ja tegevus kokku ja olin sunnitud tõdema, et endale ma praktiliselt mõelda ei saagi ja mingil viisil murdis mind rutiin, kuigi see ei tohiks toimuda ometi nii kiirelt. Kuna mina veedan oma päevad põhiliselt lapsega kahekesi olles (mees on tööl) ja toime tuleb tulla absoluutselt kõigega, siis eks see väsitab ja hetk, mil mõtlesid, et vaadates oma lapse imelistesse silmadesse kaovad kõik argimured... täpselt nii see on, aga eks iga naine tahaks ja vajaks ka peale pikka lapseootust ja sünnitust natuke tähelepanu ja abi. Õnneks möödus minu jaoks stress nii kiirelt kui see tuli ja nüüd pigem olen saanud oma lapselt tohutult energiat ja jõudu. Imestan isegi, kuidas suudan nii paljude asjadega tegeleda, aga ka suureks abiks on mulle minu tütar. Sebastian on aga nii vahva väike poiss, et oma emale ja isale ja õele on ta tõsiseks rõõmuks. Meie peres asjata nuttu ei ole. Ja just nüüd, kui laps on hakanud arenema, toimub suur üleminek, sest need suured silmad on hakanud iga pilku püüdma, mis teda huvitab... Ilmaasjata ei öelda, et sellest ei tahaks ilma jääda, kui pisike esimesena sügavalt silma vaatab ja sa kohe tunned, et ta mõistab sind ja uurib oma armsa pilguga iga sinu liigutust ja seda juba teadlikult.
Kahjuks on jäänud sellesse kuussse ka üks ebameeldiv seik. Nimelt on väike põnn ja emme juba esimesed haigused läbi põdenud ja seda just haiglaseinte vahel. Haigused ei küsi vanust ega aega ja hiilivad salaja meie järel. Just kevadega on viirused väga ohtlikud just väikestele imikutele ja nüüd saan minagi aru, kui tähtis on igapäevane hügieen ja käte pesemine. Nii juhtus ka meie pisikese pojaga, kes haigestus 3. nädalal peale sündi ülemiste hingamisteede haigusesse ja veetsime haiglas mõne aja. Nüüdseks on poiss kosunud, kuigi tean, et päris terveks saamiseks läheb veel aega ja kahjuks, kus kevad näitab oma esimesi märke, peame meie enamuse aja toas olema.:( Aga eks sellevõrra on rõõmu rohkem, et saangi iga võimaliku aja lapsega tegeleda, just teda kehaliselt arendades. Kutt on juba imeilusti oma pead hoidma hakanud ja käed ja jalad lähevad iga päevaga aina tugevamaks.
Juurde on võtnud ka Sebastian imekenasti. Sünnikaalule on tugevalt 800 g juurde võtnud ja pikkuses lausa 4 cm kasvanud. Põnn on enda jaoks juba välja kujundanud täpsed kellajad, millal tal kõht tühi ja millal ta kõige aktiivsem on ja ärkvel. Sööb ta 7-8 korda ööpäevas ja iga 3 tunni tagant. Nüüdseks on lisandunud rinnapiima kõrvale ka lisatoit, mida ta saab kombineerides koos rinnapiimaga. Õnneks on lapsuke pääsenud ka nii väga rasketest  painavatest koolikutest, kuigi vahest tuleb puhitusi ikka ette. Aga enamuse aja on poiss rõõmus ja täis tahtmist avastada, mida ta oma kehaga ette võtta saaks.
Kuna minu laste vahe on päris suur, siis on olnud esimesed nädalad täiesti virr-varr. Uut infot beebidest ja muredest, mis beebi hoolitsemisega kaasneb, tuleb nii sealt kui siit... Vahest küsides oma tuttavate käest, kellel lapsed juba pea aastased, nõu, olen ikka öelnud, et vabandage minu infopuudust, aga iga lapsega alustad praktiliselt puhtalt lehelt, kuna kõik areneb imekiirelt... Sellised asjad nagu mis mähkmeid osta või mis lapsele selga õue panna on täiesti igapäevased. Eks laps õpib ajaga ennast mõistma ja koos lapsega areneb ka emme.

Elina