Gerda lugu koolikiusamisest: tahtsin endalt isegi elu võtta …

Minu lugu räägib koolikiusamisest. Olen olnud koolikiusamise ohver juba kaheksa aastat. Minu suurim soov on see, et mitte keegi ei peaks kunagi koolivägivalla all kannatama. 

Koolikiusamist on kahte sorti – füüsiline ning vaimne kiusamine, mina olen kannatanud mõlema all. Minu jaoks sai koolikiusamine alguse juba lasteaiast, kus mind kiusati ja narriti. Mind lükati ja tõugati, visati mänguasjadega ning räägiti taga. 

Koolis läks asi veelgi hullemaks. Juba esimeses klassis tekkisid n-ö kambad, kuid mind ei võetud sisse ühtegi neist. Mind lihtsalt ei võetud omaks. Mulle öeldi, et olen kole ja inetu, sest mul polnud nende arvates ilusad riided.  

Teises klassis läks asi natuke paremaks või vähemalt alguses ma arvasin nii. Minuga hakati natuke isegi rääkima ning sain omale paar sõpra. Kahjuks ei kestnud see kaua. Arvasin, et saan oma uusi sõpru usaldada, kuid see oli viga. Hiljem sain aru, et eelkõige tuleb usaldada iseennast.

Juba teise klassi lõpus jätkus kõik samamoodi. Mulle pandi jalgu ette, et ma kukuksin ja teised naerda saaksid. Jõudsin koju sinikatega, kuid ei julenud sellest emale rääkida. Tihti visati mu asjad maha – ma korjasin need üles ega öelnud ühtegi sõna.

Veel on mul hästi meeles see, kui kord tuli minuga koolist koju kaasa üks klassiõde, kes hakkas minult kommi nuruma. Kuna tahtsin ise seda süüa ja ei andnud talle, hakkas ta mind ähvardama. Ütles, et räägib koolikiusamisest mu emale, kui talle maiust ei anna. Kuid seda kartsin ma kõige rohkem – ma ei tahtnud, et mu ema sellest teada saaks. Nii ma siis andsingi talle selle kommi. Kuid see väljapressimine hakkas korduma nagu meloodia katkisel CD-plaadil. Lõpuks, kui mul lihtsalt enam ei olnud võimalik talle midagi anda, hakkas ta mind kadekopsiks hüüdma ning seda eriti teiste juuresolekul. 

Neljandas klassis läks asi veelgi hullemaks. Mäletan, et näiteks söögivahetunni ajal lükati ja tõugati mind, et ise kiiremini sööma saada. 

Kuues klass oli minu jaoks aga kõige raskem aeg. Sain ask.fm-ist enda kohta väga palju halbu sõnumeid. Ka klassijuhataja sai sellest teada, kuid ei tegelenud sellega. Isegi need kommentaaride kirjutajate nimed tulid välja, kuid ta ei teinud nendega midagi. Need kommenteerijad lihtsalt naersid selle peale, kui nende nimed välja tulid.

Ebaõiglust on koolis palju. Näiteks ükskord kukkus mu klassiõel kudumisvarras maha, ta hakkas seda üles võtma ja lihtsalt mitte millegi pärast lõi mind jalaga. See oli päris valus. Mõnel päeval hoiti mind ka WC-s luku taga.

Mulle meeldis väga laulusõnu kirjutada. Ükskord mõtlesin klassiõhtul oma lugusid ette laulda. Kui üks klassivend sellest kuulis, ütles ta mulle: „Sa tahad mingi äge boss olla vä? Organiseerid siin mingeid nõmedaid asju meile klassiõhtuks! Sa oled üks kuradi ahv, debiilik ja loll lammas!”. See läks mulle nii kohutavalt hinge, ma nutsin ja põletasin oma laulude sõnad ahjus ära. 

Nüüd, seitsmendas klassis, kraaklevad nad omavahel. Poisid loobivad ikka tatikuule ja võtavad pinali ära ning kuigi ma ei eputa poiste ees nii nagu teised tüdrukud, jäävad minu asjad neile kuidagi ikka ette. Mul ei ole koolis ühtegi sõpra, kellega saaksin rääkida, aga õnneks väljaspool koolielu on neid küll. Kuigi koolikiusamine ei ole minu jaoks läbi, on seda nüüd palju vähem. 

Minu soovitused teistele koolikiusamise ohvritele: koolikiusamisest peab kellelegi rääkima, seda ei tohi niisama jätta. Kui lõpuks oma emale sellest rääkisin, toetas ta mind palju ja see tegi minu jaoks asja kergemaks. Enne seda tahtsin endalt isegi elu võtta ...

Minule läks väga korda eelmise Buduaar TEENi artikkel koolikiusamisest. Helen Adamsoni sõnad on lihtsalt nii õiged: „Oma muredest teistele rääkimine ei ole kaebamine, vaid enese ja teiste kaitsmine.” Ka Grete Paia on öelnud väga hea lause: „Jagatud mure on pool muret!”. 

Oma muredest tuleb kindlasti rääkida oma vanematele ning loomulikult ka õpetajale. Vajadusel külastage psühholoogi, koolidirektorit või politseid.

Kui ka sul on mõni lugu või mure, mida sooviksid meiega jagada, siis kirjuta julgelt [email protected].

Artikkel on ilmunud ajakirjas Buduaar TEEN kevad 2015