Kas kassid on rasedatele ohtlikud?

Paljud on veendunud, et kassid on rasedale naisele ja hiljem väikesele beebile ohtlikud. Imikuga seoses kardetakse, et kass läheb lapse näo peale magama ja lämmatab tolle ära ning rase naine kardab saada kassilt toksoplasmoosi. On toksoplasmoos aga tõesti rasedale ohtlik ja mida võiks rase naine veel seoses kassiga teada?

Toksoplasmoos on parasitaarne haigus, mille peamiseks kandjaks on kaslased. Nende organismis toimub toksoplasmade paljunemine. Inimene võib nakatuda kokkupuutel kassi roojaga, kuid toksoplasmoosi võib saada ka toore- või väheküpsetatud sea-, lamba- või veiseliha söömisel. Ohtlik on nakkuse saamine raseduse ajal - nakkus võib põhjustada iseeneslikku raseduse katkemist, loote hukkumist, enneaegset sünnitust või kaasasündinud väärarenguid. Kui ema on nakatunud enne rasestumist, siis loode ohustatud ei ole. Ema haigus kulgeb enamasti peaaegu märkamatult või siis väikese nohuse palavikuga, samas võivad ka kaelapiirkonna lümfisõlmed suurenenud olla. Normaalse immuunsüsteemiga inimesel vaevusi mittepõhjustav toksoplasmoosinakkus tavaliselt ravi ei vaja. Kindlasti vajavad ravi vastsündinud, immuunpuudulikkusega isikud ning nakatunud rasedad. Ennetamisel on tähtis vältida toore või vähetöödeldud liha söömist ning kontakte kasside roojaga saastunud pinnase, esemetega. Lihas olevad parasiidid hävivad liha keetmisel ning sügavkülmutamisel.

Toksoplasmoosist räägib meile lähemalt Nõmme Loomakliiniku loomaarst Ursula Mesikäpp, kes ise on hetkel samuti rase, 11-ne kassi omanik ja raseduse ajal ravinud ning katsunud sadu haigeid loomi.

Ta kinnitab, et rasedus ei ole põhjus kassist loobumiseks. Toksoplasmoosist on kasulik teada, aga seda pole vaja paaniliselt karta. Inimene põeb toksoplasmoosi 1 kord elus ja kui see haigus on enne rasedust läbi põetud, siis teist korda see külge ei hakka. „Paljud meist on siiski selle juba lapsena liivakastis mängides ära põdenud. Lapsed põevad seda haigust tavaliselt ilma eriliste sümptomiteta ja seega ei saagi aru, et laps haige oleks, täiskasvanud seevastu on aga natuke aega ka haiged,” nendib Ursula Mesikäpp.
 Tema arvates peaksid ettevaatlikud olema aga need rasedad, kes pole seda haigust põdenud, sest haigus võib loodet tõsiselt kahjustada. Sellepärast soovitab ta enne rasedust või raseduse alguses lasta vereproovist uurida, kas haigus on läbi põetud ja kui ei, siis tuleks hoolikalt jälgida, et nakkust ei saaks. Tavalistele rasedate vereproovidele saab lisada veel ühe ja lasta kindlaks teha, kas rase on toksoplasmoosi ära põdenud (umbes 80% meist on selle juba lasteaialapsena põdenud) ja kui on, siis võib rahulikult kassi edasi pidada.

Järgnevalt annab Ursula soovitusi juhuks, kui vereproovist peaks selguma, et rasedal ei olegi antikehi toksoplasmoosi vastu: „Tuleks hoida oma kiisu toas ja peale liivakasti puhastamist  käsi hoolega pesta. Samuti on soovitav  liivakast puhtana hoida ja kassile toorest liha mitte sööta. Suure hirmu korral on loomaarstil võimalik kassi verest kindlaks teha ega ta hetkel ei levita seda haigust (maksab umbes 1000 krooni). Kuigi toakass, kes sööb korralikku kuivtoitu ja teiste kassidega kokku ei puutu, reeglina nakkusohtlik ei ole, sest ka kass peab nakkuse kuskilt endale saama. Isegi kui kass saab nakkuse, põeb ka tema seda haigust reeglina ainult 1 kord elus ja on inimesele nakkusohtlik ainult 1-3 nädalat. Väga harvadel juhtudel võib kass nakkusohtlik olla ka rohkem kui 3 nädalat. Seega on toksoplasmoosi nakatumine suur juhuste kokkulangemine.”

Kuid mitte ainult toksoplasmoos ei ole uurimist väärt!  Raseda kass peaks ka muus osas olema hästi hoolitsetud. Kindlasti tuleks kass vaktsineerida marutaudi vastu ning kõikvõimalikud parasiidid tuleks kassi küljest ja seest tõrjuda, sest ussidega kass võib samuti rasedale ja väiksele beebile ohtlik olla. „Ussirohtu saab igast loomakliinikust ja anda tuleks seda tubasele kassile vähemalt 2 korda aastas, õues käivale ja hiiri söövale kassile võib ussirohtu anda ka iga kuu, eriti kui kass magab väikeste laste kaisus,” ütleb ta.  Puhtas toas elav kass on reeglina ka väga puhas loom. Küll aga võivad vanal tubasel kassil olla põletikulised hambad. Kui kassi suu haiseb ja on hooldamata, siis lakub ta ka oma karvu musta süljega. Ursula soovitab lasta vana kassi hambad loomaarstil üle vaadata.

 Veel lisab loomaarst, et õues käiv kass peaks kindlasti olema kastreeritud-steriliseeritud, et vältida hulkumist, uute parasiitide hankimist, mädanevaid haavu, määrdunud karvu ja vähendamaks kassi kontakte teiste hulkuvate ja haigete loomadega. „Lõigatud kass muutub juba ühe kuuga endisest räpasest hulkurist puhtaks hoolitsetud koduarmastavaks lemmikloomaks ning kindlasti ka lapsesõbralikumaks. Paljud endised hulkurid muutuvad diivanil tukkuvaks kaisuloomaks ja nende puhtaks pestud karv on lapsele ohutu,” teatab Ursula. Hea oleks kui loomaarsti abiga saaks ka teravad küüneotsad ära lõigata, sest kass võib last kogemata kriimustada. Veel haigustest rääkides ütleb Ursula, et hooldamata karvaga ja hulkuv kass võib kanda ka kassihaigust, mis pole tegelikult mitte midagi muud kui lihtne nahaseen, kes elab kõigil loomaliikidel, ka inimesel. Tänapäeval on seen täiesti ravitav nii inimesel kui loomal. Ka kassihaiguse vastu saab loomaarst kassi ära vaktsineerida (maksab umbes 100-200 krooni) ja kui kassil on juba karvutuid kestendavaid laike, saab lihtsate testidega kindlaks määrata, kas kass vajaks seeneravi.  Seeneravi kestab loomal umbes kuu ja sel ajal pole lastel soovitav kassi katsuda.

„Kui kass on hoolitsetud, korralikult vaktsineeritud, küüned lõigatud, parasiidid tõrjutud ja ta elab põhiliselt toas ja sööb korralikku kassitoitu, siis pole ta rasedale ega beebile ohtlik,” kinnitab Ursula.

Anneli Allikas