Koolikiusamisest kannatanu silmade läbi

Anneli Allikas

Vastukaja Buduaaris ilmunud artiklile koolikiusamisest

Natuke aega tagasi ilmus siinsamas Buduaaris artikkel koolivägivallast. Selle läbi lugedes ja natuke aega järele mõeldes, oli vastupandamatu soov panna oma lugu paberile. Miks? Sest aastaid tagasi olin ka mina ohver.

Lõpetasin algkooli kiitusega. Kuna käisin väikses koolis, kus oligi ainult 5.klassi, pidin endale valima sobiva kooli, kuhu edasi minna. Valisin iseseisvalt endale kooli, mis oli kodule lähemal ja maine poolest parem.
Sügisel astusin uude kooli. Ka vanast koolist tuli palju vanu klassiõdesid ja klassivendi kaasa. Hingasin kergendatult, et ma ei olnud ainuke uus selles klassis.

Olin keskmine tüdruk. Mulle meeldis õppida, sest olin lahtise peaga ja asjad jäid kergesti meelde. Ka välimus oli mul täitsa kena. Ehk olin natuke häbelik selles uues ja suures koolis. Vanas koolis olid tuttavad näod, omad kallid õpetajad, kuid sain võõristusest kiiresti üle ja kohanesin. Uus klass mulle meeldis. Tüdrukud tundusid sõbralikud ja ka poisid olid täitsa normaalsed. Siginesid uued sõbrad. Oli see aeg, kus poisid hakkasid tüdrukuid vaatama ja vastupidi. Ka mina jäin mõnele silma. Klassiõhtutel ma ei istunud. Ikka võttis mõni klassivend tantsima. Mõnel sai ka käest hoitud ja oma poisiks kutsutud. Lähenes sünnipäev. Muidugi korraldasin ma peo ja kutsusin mõned klassivennad ning klassiõed külla. Pidu oli mõnus.  Sõime salatit, kooki ja mängisime pudelimängu. Minu peost räägiti veel tükk aega. Tundus, et ehk olen isegi populaarne.  Lähenes suvi ja 6. klass hakkas läbi saama. Korraldasime klassiga minu juures viimase klassiõhtu, sest mul oli suur aed, kus sai grillida ja väljas päikse käes istuda. Pärast jäi minu juurde teatud seltskond. Jalutasime kambakesi ja mängisime jälle oma pudelimängu. Vahva oli. Pildid on mul seniajani albumis alles.
Suvi sai läbi ja algas sügis. Läksin 7-ndasse klassi. Ohh,kui oleks vaid teadnud mis mind ees ootab, ma oleks ilmselt kooli vahetanud.

Algul oli kõik rahulik, kuid siis hakkasin oma klassivennale meeldima.  Ta oli tore poiss, kuid mulle ta ei meeldinud. Oli ülbust täis ja ütlesin, et mina talle tüdrukuks ei hakka. Ta oli juba siis nn naistemees. Võttis ja jättis. Mulle pole kunagi sellised meeldinud. Ta ütles, et jätab meelde ja kui tuleb aeg, siis teeb ta mulle tagasi. Mis ta ikka mulle teha võib, mõtlesin ma. Olin üsna rahulik. Kuid vaikselt kogunesid pilved minu päikeselisse taevasse.

Nagu tüdrukud ikka tolles vanuses, olin ka mina natuke rahutu. Otsisin uusi tutvuseid ja sõpru. Meie klassi oli sügisel sattunud istuma jäänud poiss, kes hakkas läbi saama ühe klassivennaga. Nii nad seltsisid omavahel ja käisid vahetundidel nurga taga suitsetamas.
Minu õnnetuseks hakkasin nendega läbi saama, sest üks nendest oli minu kandi poiss. Ei, ma ei suitsetanud nendega. Samuti ei meeldinud nad mulle poisikandidaatidena. Lihtsalt nad olid oma sisemuses väga toredad inimesed ja  mulle meeldis nendega koos olla ning juttu rääkida. Üks neist kinkis Tivolis mulle suure hiire, mille ta võitnud oli. Lihtsalt niisama. Muidugi olin meelitatud, kuid see ei muutnud meie vahel midagi.
Ja siis sai kõigest sellest haisu ninna seesama klassivend, kellele olin ära öelnud. Muidugi hakkas ta kuulutama, et ma magan nendega, suitsetan nendega ja teen teab veel mida. Ta mõtles mulle hüüdnime välja, mida igal pool kuulutama hakkas. Ning  klassivennad läksid sellega kohe kaasa. Järsku olin kõigi pilkealune.  Ja mille eest? Selle eest, et suhtlesin nendega, kellega tahtsin. Selle eest, et julgesin öelda ei.
Kooli koridoridel kõndides kuulsin alalõpmata oma hüüdnime ja mõnitusi. Kellele ma rääkinud oleks, et mul koolis elu põrguks tehti?
Sõbrannad mind aidata ei osanud. Vanemad poleks midagi teha suutnud. Samuti mitte ka õpetajad. Kodus nutsin patja, koolis viskasin pea selga ja tegin näo, et mul on ükskõik. Vahel sai limiit täis ja siis ütlesin vastu ning käskisin mind rahule jätta, kuid sellest said norijad vaid hoogu juurde. Polnud päevagi, mil mind poleks hüüdnimega kutsutud, maha tehtud ja noritud.

Ning siis tuli päev, mil ma enam ei jaksanud. Läksin nuttes klassijuhtaja juurde ja rääkisin kõik ära. Ta küsis nimesid ja ma andsin need. Ja mida tegi tema? Läks ja sõimas need poisid läbi. Käskis mind rahule jätta ja oma asjadega tegeleda. Mis sellest muutus? Mitte midagi. Kõik läks vaid hullemaks. Klassis pidime tegema kahekõne. Kaks klassivenda tegid sellest nalja minu kulul, kasutades minu hüüdnimega tegelast. Terve klass naeris, ka õpetaja -tema muidugi ei teadnud, kellest käib jutt. Läksin nuttes klassist välja. Klassiõde tuli järele, lohutas mind ja käskis neist mitte välja teha.
Kuidas sain ma neist mitte välja teha, kui nad tegid mulle haiget, naersid minu üle ja tagatipuks hävitasid mu enesehinnangut. Üks päev küsis klassivend terve klassi käest, et kes tahaks mulle peksa anda. Kõik poisid tõstsid käe, tüdrukud vaatasid mind haletsusega. Mida ma olin teinud, et sellise asja olin ära teeninud? Mille eest  nad mulle peksa tahtsid anda?

Aeg läks edasi. Jõudis kätte 8. klass. Mõnitamine käis edasi ja nii päevast päeva. Tollel perioodil leidsin endale poisi väljastpoolt kodulinna. Ta ei teadnud sellest, mis toimub minu klassis, ja ma ei rääkinud talle. Olin lihtsalt arg ja mis see rääkimine muutnud oleks. Klassivennad said teada, et mul on poiss. Nüüd hakkasid nad ka teda maha tegema.  Kõige nõmedam tegu, mis nad tegid, oli see, kui üks seisis eespool ja teine tagapool ja nad jäljendasid, kuidas ma oma poisiga seksin. Minu arust oli see labane, teised naersid. Olin harjunud neid ignoreerima ja ootasin seda päeva, mil põhikool saab ära lõpetatud ja me kõik oma teed lähme. Hingasin kergendatult, kui see päev kätte jõudis. Mul polnud mitte grammigi kahju, et põhikool läbi sai ja ma neid enam iial nägema ei pea. Ma ei suuda sõnadega kirjeldada, kui õnnelik ma olin.

Mis ma kõige sellega öelda tahan? Tihtipeale on abivajaja meile väga lähedal. See võib olla meie oma vend, õde või sõbranna.  Talle peab ulatama käe.  Avagem silmad ja vaadakem ringi, kui haiget teeme me inimestele oma mõtlematute tegudega ja sõnadega. Kas näed tänaval kõndimas nutetud silmadega väikest hirmunud tüdrukut? Küsi temalt, miks ta nutab. Võta aega, et kuulata ära ta mure ja teda aidata. Sunni teda abi otsima. Ütle talle, et ta ei ole üksi.

Mina tulin sellest kõigest elusalt ja terve nahaga välja. Minu enesekindlust ei suutnud nad jalge alla talluda. Nad ei suutnud mind murda, kuid keegi teine võib murduda. Keegi teine ei pruugi elusalt sellisest põrgust välja tulla. Palun mõtle enne, kui midagi ütled.  Palun ulata oma käsi. Keegi võib seda väga vajada.

 PS! Artikli koolikiusamiste ilmingutest leiad siit: http://buduaar.ee/Artiklid/newsId,145164