PÄEVIKUPIDAMINE ON IKKA VEEL HINNAS, ka täiskasvanud naiste seas
Pilt: Shutterstock

Tere, päevik!

Kuigi selline armas teretusviis meenub paljudele meist kümnete aastate tagant, mil päevaraamatute esikaasi kaunistasid kassid ja lillebuketid ning kinnitasid tabalukud, on päevikupidamine hinnas ikka veel, ka täiskasvanud naiste seas. Ja põhjuseid selleks on mitmeid.

Nimelt annab päeviku pidamine võimaluse oma mõtetesse sügavamal tasandil süveneda ning ühtlasi end ka paremini analüüsida – lugedes varasemaid sissekandeid saad aimu, mida mõtlesid ja tundsid näiteks tänasel kuupäeval kaks aastat tagasi.

Uuringud on näidanud, et enamasti võtavad inimesed päeviku ja pliiatsi kätte siis, kui kogevad midagi eriti suurepärast või kui on raske päev ja valulik eluperiood. „Oma kogemuste, mõtete ja tunnete kirjapanek võib olla loov enseväljendusviis, eriliste hetkede ülestähendus ning samas ka teraapiline kogemus,” ütleb Holistilise regressiooni terapeut ja Imago suhteterapeut Karis Ross, kelle sõnul on päeviku pidamine iseendaga dialoogis olemine. „Kogemuste kirja panemine aitab luua kontakti iseendaga ja teadvustada paremini oma sisemaailmas toimuvat. Kirjutamine aitab organiseerida meeles toimuvat virr-varri ning olla rohkem teadlik sellest, millised mõtted meeles mõlguvad ja kuidas need enesetunnet mõjutavad. Saame väljendada tundeid, mida muidu ehk ignoreerime, tagasi hoiame või alla surume.“

Kuna päeviku pidamine on privaatne, ei pea end kuidagi piirama ja saab väljendada sedagi, mida muidu ehk ei söandaks. „Nii võib inimene kogeda suurt kergendust, kui on kirjutades väljendanud oma tundeid ja mõtteid seoses mõne inimese või olukorraga. Päevikusse oma valu väljendamine võib pakkuda vägagi vabastavat kogemust,” ütleb Ross, kelle sõnul saab kirjutades ja hiljem kirjapandut üle lugedes teha ka olulisi eneseavastusi, märgates käitumis- ja mõttemustreid või uskumusi, mis piiravad või hoopis toetavad.

Päevikut hiljem lugedes märkame enda kasvamist ja küpsemist. „Võime lugeda aastatetagusi ülestähendusi ja märgata, et oleme teatud õppetunnid omandanud ja uued teemad on päevakorrale tõusnud.  Mõned asjad, mis kunagi tundusid väga olulised, on tänaseks võib-olla vähetähtsaks muutunud.“

Terapeudina soovitab Ross klientidel pidada tänupäevikut. “See sobib ka neile, kes end kirjutades väga mugavalt ei tunne. Selleks võiks igal õhtul panna kirja vähemalt kaks-kolm asja, mille eest oled tänulik. Kirja võib panna ka kõige lihtsamad asjad nagu selle, et oled tänulik katuse eest pea kohal või selle eest, et kõht on täis. See aitab viia tähelepanu nüanssidele, mis elus juba hästi on ja taasavastada selle, mida ehk juba iseenesestmõistetavalt võtad.”

Meditatsioon ja iseendale otsa vaatamine

Luulekogu „Lukuga päevik“ autor ning brändi Kuu Ruum looja Elina Naani (33) on päevikut pidanud teismeliseast saati. „Vahelduva eduga terve elu,“ nagu ta ise ütleb. „Minu esimene päris päevik oligi reaalse füüsilise lukuga kaustik, kuhu kirjutasin päeva sissekandeid. Iga kirjutis algas nii: Tere päevik! Hea päevik! Armas päevik!“, muigab naine täna. „Läbi aegade on mu päevikud ikka ja alati olnud kuidagi suletavad: magnetiga, kummiga, nööriga. Privaatsus on oluline olnud.“ Elina sõnul on just oma mõtete selgeks saamine üheks põhjuseks, miks ta siiani päevikut kirjutab. „Kirjutamine aitab pea klaariks saada. Ma ei soovi alati vestelda oma tunnetest ja mõtetest – nii ongi kirjutamine pakkunud pelgupaika. Minu jaoks on päevik sõber. Aitab justkui iseendale lähemale pääseda.”

Elina kirjutab vahel iga päev. Vahel paar korda nädalas. „Mõnikord jäävad sisse pikemad pausid – võtan need siis kokku tagantjärele. See on meditatsioon. Iseendale otsavaatamine. Peegel.” Vanade päevikute lugemine on korraga kõige ilusam ja valusam. „Tekitab vahel ebamugavustunnet, paneb naerma, nutma. Aeg on kentsakas nähtus – kuidas me muutume, kasvame. Kuidas meie soovid ja ihad, valud ja võlud ajas koos meiega muutuvad. Päevikud on aidanud justkui märgistada teatud hetki, ideid. Filtreerinud välja olulisima ja läbi kirjutamise aidanud sel „miskil“ realiseeruda või lenduda, et edasi liikuda.“

Dialoog südame ja pastaka vahel

„Esimene päevik, mida mäletan, oli roheline pehmete kaantega ja kuulus aega, mil punane rüü varjutas meie maad ja ma olin umbes seitsmeaastane. Kahjuks on päevik ajahamba poolt läbi näritud nii, et seda mul enam alles ei ole. Aga seal olid enamasti joonistused nagu ühele väiksele tüdrukule kohane,” jutustab  Fox Networks Group'i Baltikumi turundus- ja kommunikatsioonijuht Sille Ruus (38).

Täna kirjutab Sille nii päevikusse kui telefoni. „See kõik oleneb, millal mind nii-öelda inspiratsioon tabab, ja siis pole alati märkmikku käepärast,” räägib Sille, kes teeb sissekandeid keskmiselt neli korda nädalas hommikuti, kui linn pole veel ärganud. „Ma arvan et minu jaoks on kirjutamine teraapiavorm. Dialoog iseenda südame ja pastaka või arvutiekraani vahel. Hetk, mil saan oma mõtteid väljendada ja iseendaga  arutleda. Paljud asjad saavad nii ju selgemaks, paljuski sünnib imelisi kirjatükke, millele peale vaadates mõtisklen: kust see küll nüüd tuli? Ilmselt on minus kuskil peidus kirjanik ja vahel pean end ego paitamiseks ka selleks,” naerab Sille. „Kirjutades enda kogemustest otsin ennast ja sellest tekib taipamine. Ja hiljem vaadates saan alati öelda, et just nii pidigi olema või minema,” räägib naine ja lisab: „Kirjutades on sul alati võimalus kaks korda oma lugusid läbi kogeda-elada. Hetkel, mil sa need kirja paned ja hiljem retroperspektiivis.”

Vigade parandus paberil

„Sellises vormis päevikuni nagu seda täna teen, jõudsin alles mõned aastad tagasi. See oli aeg, mil õppisin EKA kunstiteaduse magistris, kuulasin väga palju erinevaid loenguid ja olin üldse maailmale avatud,” meenutab GraceFiti asutaja ja treener Shalini Mody (31). Toonane päevik oli kingitus õelt. Seda kaunistas Andy Warholi repro sõnumiga: The world fascinates me. „See võtabki ideaalslet kokku tolle aja – tundsin, et mõtteid, ideid ja tundeid on palju ning et need oleksid korrastatud ja selgemad, panin nad kirja,” räägib naine, kes on päevikut pidanud teismelise east saati.

Täna on Shalinil kaks erinevat päevikut ja need on kõigile kättesaadavas kohas. „Keegi mu ümber lihtsalt ei kuritarvita seda usaldust. Esimene märkmik on tööga seonduvatele teemadele. Mõtlen ja planeerin meie inimeste jaoks treeninguid, üritusi ja uusi ideid alati märkmikku kirjutades,” räägib treener. „Teine märkmik on see, kuhu ma kirjutan igal hommikul mitu lehekülge. Esimese lehekülje kirjutan enamasti rubriiki “Let it go,“ kuhu saavad kirja kõik rahutud mõtted, mida meil pole tegelikult vaja. Me ketrame neid, aga tegelikult ei vii need meid kuhugi,” räägib naine ja lisab, et kui tunded saab välja kirjutatud, tunneb ta kohe, kuidas palju kergem on olla! „Mu tööõpetuse õpetaja ütles ikka, et ega ükski hea uus asi ei saa tulla asemele, kui vana asi on ees. Nii on ka mõtetega.“

 Teine lehekülg on “WOW in the now” – ehk kõik, mis on äge ja hea just praegu. „Neil hetkedel mõtlen ka ise, et wow, päris palju on tehtud ja tunnen selle üle uhkust!“ jätkab Shalini. „Ning kolmas lehekülg on “Reach for the miracle” – seal kujutan ette päeva näiteks aasta pärast, ning mõni päev palun Universumilt natuke selgust mõnele teemale või ideele.” Kõige olulisemaks peab naine kirjutamise juures järjepidevust. „See on see hetk, kus ma olen endaga – kõige parem viis alustada päeva, tunnetada enda hingamist, mõtteid ja meeleolu – ning vastavalt sellele, mis meie peas toimub, saame seda ka ise muuta.” Shalini sõnul on kirjutamisel on suur jõud – see annab rahu, selgust ja ägedat emotsiooni. „Mõnikord kirjutamise ajal, visualiseerides nii vaimselt kui füüsiliselt midagi uut juhtumas, tuleb ka tohutu energia- ja eufooriatunne. Kirjutamine on nagu vigade parandus – kui midagi läks ka pahasti, paned selle kirja ja plaani kohe kõrvale, kuidas nüüd edasi tegutseda. Enamasti ei ole elus midagi fataalset, on vaid meie mõttejõud ja teotahe. Kui oled plaani kirja pannud, ongi juba esimene samm tehtud ja kohe oled lähemal oma unistusele. Kui mul tekib mõni uus idee, lähen koju, kirjutan ja arvutan kohe kõik läbi ning vaatan, milline see idee märkmikus välja näeb.”

Shalini kirjutab enamasti hommikuti. „Hommikuti kirjutan oma hinge jaoks, igal õhtul aga päeva kokkuvõtte ja järgmise päeva plaani. Soovitan südamest kõigile: planeeriga oma päevad ära! Samuti selle, milliseid tööülesandeid millal teed – sa tunned kohe, kui palju ilusamaks kogu elu läheb,” soovitab tegus kaunitar. „Kui päevik on täis, teen vahekokkuvõtte ja loen läbi, mida kirjutasin. Äkki on ripakil mõni hea idee, millele sel momendil polnud veel õiget kohta, aga nüüd on ideaalne hetk realiseerimiseks. Siis viskan ära ja liigun edasi!”

Shalini sõnul annab kirjutamine rahu, selgust või hoopiski energiat. “Või uue lootuse tunnet ja väikest viisi eufooriat, et midagi on valmimas,“ täiendab naine. „See on rituaal – hea õppimine järjepidev olemiseks. Just viimast ongi meil vaja enamikes eluvaldkondades. Kirjutamine pakub heas mõttes kannatlikkust ja töökust ning loomulikult ka elu tähistamist.”

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar märts - aprill 2019.