10 AASTAT ÄREVUSHÄIREID: ühe Eesti naise aus kiri kõigile kaaskannatajatele

Nii kaugele, kui suudan üldse tagasi mõelda, on mu hommikud kõik ühesugused olnud. Teen silmad lahti ja terve maailm on udune. Sulen silmad uuesti, lootes, et neid uuesti avades on pilt natukenegi selgemaks muutunud. 

Loomulikult see enamasti nii ei lähe, kuid voodist tuleb end sellegi poolest välja ajada - lapsed on vaja kooli saata ja ise tööle minna. Elu, mille eest ei ole pääsu. 

Väljas võib olla imeilus hommik, aga ma ei jõua seda isegi kuidagi enda jaoks registreerida, sest kõik need muremõtted jõuavad alati esimestena kohale: mul on halb olla, pean täna seda, seda ja seda tegema - kuidas ma ometi kõige sellega hakkama saan? Tahaks voodisse tagasi, sest see tundub ainukese turvalise kohana maailmas. Jah, ma tean, et veaksin niimoodi alt nii iseennast, oma perekonda kui ka mingil määral tervet ühiskonda, aga kui aus olla, siis sellest hoolimata olen ma nii mõnelgi korral kõigest hoolimata siiski valiku turvalise voodi kasuks teinud. Hirmust mõtte ees, mis minuga muidu päeva jooksul juhtuda võiks. 

Ükskõik, kui väga ma ka ei püüaks, sööb ärevus mind igal hommikul hommikusöögiks ja mina jään üldse söömata. 

Kui sa kannatad ärevushäire all, siis kogu see närviline energia lihtsalt kivistab su, või siis vastupidi - paneb su mööda tube sihitult ringi jooksma. Tegelikult on veel ka kolmas variant: kõige selle kiuste oma elus edas rühkida. Kõik sinu lähedased ja töökaaslased arvavad, et sul on absoluutselt kõik kontrolli all, aga reaalsus on see, et paigal olemine teeb lihtsalt liialt haiget - sa pead edasi liikuma, tegutsema. Enam ei mäletagi, mida täielik lõõgastumine üldse tähendab. 

Selline rituaal on minu jaoks igapäevane. See on nii ebamugav, aga kui oled ärevusega juba pikka aega maadlema pidanud, siis lõpuks harjub ka selle ebamugavusega ära. 

Väljastpoolt paistab, et sinuga on kõik korras, aga tegelikult mõtled hommikust õhtuni sellest, kuidas oma enesetunnet veidikenegi parandada. Sa kasutad oma mõtteid selleks, et oma elu mitte nurka visata ja kõigest hoolimata siiski edasi püüelda, või siis vähemalt ellu jääda. 

Lisaks kõigele eelnevale, hoolimata kõigest, mis meie endi sees toimub, suudame me veel ka teiste tuju parandada ja neid nende isiklikest “mustadest aukudest” välja sikutada. 

Ärevusega seotud mõtted on vältimatud. Need ei kao, kui keegi ütleb, et “Saa sellest üle - see pole päris!” või “Sa oled sellest tugevam, mõtle millestki muust ja sul hakkab parem!”. See ei toimi nii. Ma olen nii tüdinud sellest, et inimesed ei mõista, mida ärevusega maadlemine tegelikult tähendab. Mitte keegi, kes seda omal nahal kogenud pole, ei saa aru, millest ma siin praegu üldse seletan. 

Me uitame hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni mööda tumedaid tunneleid, lootes mingisugusegi väljapääsu leida. Ja me leiame selle! Alati! Me ronime välja, sest kogu see ärevus on meist väga tugevad inimesed teinud.

Ajapikku näed, et asjad nagu väljas viibimine, sõprade seltskond ja hobid aitavad enesetunnet justkui paremaks teha. 

Mina olen tänaseks sellest aru saanud, et tänu ärevushäirele olen ma end väga palju paremini mõistma ja tundma õppinud. Ma tean, mis on mulle hea ning mis halb. Mis tekitab minus häid ja mis halbu emotsioone. See on ju imeline? 

Olen harjunud iga jumala päev ennast tagant peksma, et asjad tehtud saaks. Peksan end vaimselt iga sekund, et ärevuse poolt minu teele loobitavad takistused ei laseks mul uuesti muutuda selleks naiseks, kes päeva jooksul kordagi, suurest hirmust jumal teab, mille ees, voodist välja ei tule. 

Kui ka sul on käinud peast läbi mõte, et “täna ma lihtsalt ei suuda,” siis tea, et suudad ikka küll! Sa oled varem suutnud ja suudad ka täna, homme ning aasta pärast! Sest mitte keegi ei ole nii tugev nagu meie, ja seda kummalisel kombel just tänu ärevushäirele. 

Buduaarile Liina