TEGEVVÄELASEST KONDIITRIKS JA SIIS EESTISSE: olin üks vähestest asiaatidest Tallinnas

Püüd selgitada välja saladus kondiitri eestimaise nime taga ajab Heidi naerma. „Seda küsitakse minult palju. Tihti arvatakse, et olen eestlane ja siis ollakse väga üllatunud, kui näost-näkku kohtudes selgub, et olen hoopis asiaat,“ muigab naine, kelle juured ulatuvad Lõuna-Koreasse. Tuleb välja, et Park ongi Koreas väga levinud nimi – seda kannab ligikaudu neli miljonit inimest. Nime juured ulatuvad tagasi King Hyeokgeose Parki, Koreas valitsenud Silla dünastia looja juurde 57 eKr, täpsustab Heidi, kes on ise sündinud Ameerikas. Tema vanemad kohtusid ülikooliajal Californias ja edasine on ajalugu.

Elamusteküllane karjäär sõjaväes

Kondiiter.ee veebilehel Ameerika-stiilis juustukooke, kihikooke ja eritellimusi pakkuv Heidi ei ole alati magusamaailmas toimetanud. Tema esimene karjäär oli hoopis USA rannavalveorganisatsioonis, olles lõpetanud USA Coast Guard Academy juhtimise erialal.

„Otsustasin õppemaksuta sõjaväelise haridustee kasuks, sest Ameerikas on ülikoolis käimine väga kallis. On tavapärane maksta näiteks 250 000 dollarit nelja-aastase kolledžiõppe eest. Võlaga elamine on aga koorem, mida ma enda perele ei soovinud,“ selgitab Heidi, et kui akadeemiasse minnakse õppima riigi teenimise eesmärgil, nagu näiteks rannavalve, õhuvägi, sõjavägi või merevägi, on lisaks tasuta haridusele võimaldatud ka väikene taskuraha.

„Minu suved möödusid laevadel mööda Kariibi merd ja Vaikset ookeani seilates. Õppisin juhtimist ja inseneritööd ning sain lennata helikopterites ja reisida paljudesse paikadesse üle maailma,“ meenutab naine põnevat kooliaega, nentides, et see ei ole naiste jaoks just levinud karjäärivalik, kuid samas pole see ka ebatavaline. Tervelt üks neljandik Heidi kursusekaaslastest olid naised.

Pärast kooli lõpetamist toimetas Heidi viis aastat rannavalves tegevteenistuses ja nautis seda eriilmelist aega väga. „Sain kogeda palju ebatavalisi asju, nagu näiteks merehädaliste päästmine, narkootikumide leviku tõkestamine ja erinevate relvade kasutamine, kuid sisimas tahtsin siiski teha midagi muud. Minu töögraafik võis olla väga nõudlik, pidin olema merel pool aastat. Hakkasin vaikselt unistama tsiviilisiku elust, kus ma ei pea erinevatesse riikidesse reisimiseks luba küsima,“ meenutab Heidi.

Otsustav hetk saabus ühes sõprade pulmakutsega. Õnnelik sündmus oli planeeritud Jordaaniasse ja kui kõik teised tsiviilisikutest sõbrad said pulma sõita, siis Heidit kui sõjaväelist personali sinna ei lubatud. „Sõjaväelises ühingus on organisatsiooni vajadused alati esimesel kohal, niisiis hakkasin mõtlema kokanduskooli peale, sest olen alati kooke ja magustoite armastanud.“

Esmamulje Eestist

Heidi asus õppima Ameerika Kulinaariainstituuti Hyde’ pargis New Yorgis, mis on USA üks mainekamaid kokanduskoole. Ka kooli õppemaks on vastav – 70 000 dollarit kahe aasta eest, kuid naisel õnnestus stipendiumite abiga suurem osa õppemaksust katta. „Kokanduskool oli minu jaoks unistuse täitumine, sest kohtusin nii paljude inspireerivate kokkade ja professionaalidega, ning täiendasin oma oskusi šokolaadi, kookide ja tortide valmistamisel,“ räägib naine, kes pärast kooli lõpetamist ammutas kogemusi New Yorgi erinevates restoranides juuniorkondiitrina töötades.

Suure Õuna elu ei jätkunud aga kauaks, sest uus väljakutse nimega Eesti juba ootas, põhjuseks mõistagi armastus.

Ameeriklanna kohtus oma tänase abikaasa, Eesti noormehega, esimese haridustee ajal ja New Yorgis elades sai neist paar. „Mu poiss-sõber õppis Columbia ülikoolis ja sai Eesti riigilt õppetoetust. Riigile tagasi maksmine tähendaski Eestis töötamist, mistõttu veenis ta mind, et võiksime proovida koos Eestis elada. Minevikust tänasesse päeva kerides oleme nüüd abielus ja meil on kaks last,“ räägib Heidi.

Paar saabus Tallinnasse 2008. aastal, mälestuste järgi oli pealinn siis veidi vähem särav, aga sellegipoolest võluv. „Paljud hooned ei olnud renoveeritud ega teed korda tehtud, aga vanalinn oli imeline. Vabadussõja võidusammas põhjustas palju vastuolu. Kasutasime ilusaid krooni rahatähti – kõige kenam neist oli Lydia Koidula pildiga. Stockmann oli ainuke pood, kust sai osta granadilli ja krõmpsuvat maapähklivõid. Olin üks vähestest asiaatidest Tallinnas,“ jagab kondiiter algusaja mälestusi ja meenutab armsat seika: „Kui ma esimest korda oma partneri vanaema külastasin, küsis ta, kas võib mu nägu katsuda. Ta ei olnud kunagi korealast nii lähedalt näinud."

Oma koha leidmine

Täna, 14 aastat hiljem, on Tallinn väga teistsugune, tõdeb Heidi. „Olen pahviks löödud, mida aastad võivad teha – siin on kõike, kuid see tundub New Yorgiga võrreldes siiski väike linn ja mulle see meeldib.“ Nüüdseks on naine harjunud ka pika, külma ja pimedavõitu talveperioodiga, ent algus oli väga keeruline ja Heidi kannatas sesoonse depressiooni käes.

„Ostsin endale lausa päikeselambid, et päike saaks mulle hommikul näkku paista. Ka toit tundus esialgu väga rammus ja raskete võiste kastmetega. Sisseelamine oli väga stressirohke, sest mulle tundus, et ma ei kuulu siia.“

Elu võttis päikselisema pöörde pärast majanduslangust, kui Heidi jäi ilma töökohast restoranis ja hakkas kaaslase utsitamisel koduköögis kooke ja küpsiseid tegema. „Kui äri hakkas kasvama, muutusin õnnelikumaks. Olin kookide valmistamisega väga hõivatud ja nautisin seda.“

Tänaseks toimetab Heidi omanimelise kondiitriäri eesotsas ja pakub suurt ning isuäratavat valikut torte ja küpsetisi. „Arvan, et minu kondiitriäri eristub teistest maitse poolest. Olin esimene, kes otsustas klassikalisele vastlakuklile vürtsi lisada ja tulin välja uute maitsetega – šokolaadi-vaarika, pistaatsia-maasika, jõhvikakreemi ja martsipaniga, mis on ka täna kondiitriäri menüüs. Ma ei ütleks, et mu äri on edukas, aga mul on enesekindlust öelda, et tegutsen veel mõnda aega.

Targad eestlased

Eestist on saanud Heidi jaoks kodu ja kuigi ta sooviks paar aastat Aasias elada, ei taha ta tegelikult siit pikas plaanis ära kolida. Naine peab oluliseks meie head tervishoiusüsteemi, pikka emapuhkust ja leiab, et Eesti on laste kasvamiseks turvaline koht. Kui ta midagi igatseb, siis USA suuri supermarketeid, nagu näiteks Wegmans, H-Mart ja Trader Joes, kust leiab suurtes valikutes orgaanilist ja Korea toitu.

Ent nagu toiduhuvilisele kohane, on ta proovinud ka kõiki kohalikke roogi ja oskab neid hinnata. „Mulle maitseb kõik – sült, verivorst, hapukapsas, kiluvõileib, rosolje, hakklihakotlet. Mu täielik lemmik on leib korraliku võikihiga, väga naudin ka ämma hapuoblikasuppi. Eestis kasvanud õunad ja kartulid on samuti parimad. Kõige vähem ehk meeldib mulle mannavaht,“ loetleb naine kohalikke klassikuid.

Sooje kiidusõnu jagub Heidil ka Eesti inimestele. „Eestlased on väga targad ja töökad inimesed ning pea kõik oskavad rääkida kolme keelt. On imeline olla ümbritsetud tarkade inimestega, ükskõik, kuhu sa ka ei läheks. Ameerikas see päris nii ei ole. Sa ei leia naljalt bussijuhte, kes oskavad kolmes keeles rääkida, nagu näiteks siin.“

Eesti mehed on täiesti omaette nähtus. „Nad võivad olla päris häbelikud, enne kui on võtnud paar julgustavat alkoholilonksu, aga samas on väga osavad asju parandama, tööriistu kasutama ja maju ehitama. Neil on olemas ellujäämiseks vajalikud teadmised ja oskused. Ka minu kaasa on pigem vaikset tüüpi mees, kellele meeldib koguda marke ja lugeda raamatuid, aga ta oskab ka metsas lõket teha ja seeni korjata,“ on naine vaimustuses.

Heidi sõbrad ja sugulased käivad Eestis külas igal aastal, aga ainult suveperioodil. Talv on nende jaoks veel võõras. Ameeriklanna eesti keel on B1 tasemel. „Ma soovin, et see oleks parem, aga iga kord, kui ennast kursusele registreerin, tuleb töö mind segama,“ muigab naine, kuid kiidab imelisi eraõpetajaid, kellega tal on olnud võimalus õppida. Eks elu ju ongi pidev õppimisprotsess ja Heidi juba teab, kui väärtuslikud on uued kogemused.