28-AASTANE SÜÜTU NAINE: ma kardan seksi!

Minu süütuse loost võiks kirjutada raamatu. See on piisavalt naljakas, piinlik ja valus lugu, et oma isik saladusse jätta. Ma olen 28 ja ikka veel süütu. Peale minu parima sõbranna ei tea seda keegi ja ma arvan, et paljud mu tuttavad isegi ei usuks, sest meestepuudust pole mul kunagi olnud. Aga nagu öeldakse, on igal inimesel oma vari, mida teised ei näe.

Kui olin 15 ja esimesed minu sõbrannad kaotasid oma süütuse ning üks isegi rasestus, siis võtsin vastu otsuse, et olen kooli lõpuni süütu. Viimases klassis oli mul oma kindel noormees, kellega käisime ning kellega ootasime kooli lõppu, et siis seksini jõuda. Kui aga olukord kätte jõudis, siis vaatamata paarile ühisele katsele ma süütusest lahti ei saanud. Tõenäoliselt osaliselt seetõttu, et olin sellest nii palju mõelnud ja end nn üles keeranud, aga mul oli lihtsalt väga valus, et sellega lõpuni minna. Proovisime mitu korda ja ma ei suutnud seda teha. Kokkuvõttes läks tema välismaale edasi õppima ning meievaheline lähisuhe sai läbi. 

Siis läksin ülikooli, tekkisid uued suhted ja uued silmarõõmud ning võimalusi ka voodisse minna. Kahjuks ei olnud ühtegi sellist noormeest, kellega tõesti oleks tahtnud magada või siis polnud aeg ja koht sobivad. Mida vanemaks sain, seda rohkem hakkas see süütuse värk mind ennast häirima ja piinlikkust valmistama, sest paljud minu sõbrannad olid juba kümmekond aastat seksinud. Isegi kui tekkis usalduslik romantiline suhe, siis ma ei julgenud oma süütusest rääkida. Lootsin, et äkki saan teeselda ja kaotada süütuse nii, et mees ei saa teadagi, aga kui voodisse jõudsime, siis lihtsalt ei suutnud seda teha ja lõpetasin ära. 

Süütusest lahtisaamine muutus mulle 25selt nagu kinnisideeks, aga kust leida partnerit, kes on usaldav, mõistev, terve ja kaine ning kelle ees pole häbi süütu olla. Hakkasin mõtlema tagasi oma kooliaegsetele peikadele ja kahega võtsin ühendust. Üks oli vahepeal juba isaks saanud, aga see teine, kellega ma kooli viimases klassis suhtlesin, oli vaba, vallaline ja tagasi Eestisse tulnud. Kõik oli kena, elekter meie vahel oli alles ning läksime oma uuele esimese kohtingule nn täiskasvanutena. Tundsin, et tahan talle ausalt rääkida, mis minu elus toimunud on. Ta kuulas vaikides ja kui olin ära rääkinud, et olen endiselt süütu, siis nägin, kuidas tema huvi minu vastu vähenes. Ta lihtsalt ei uskunud seda, mida ma rääkisin. Ja mis kõige rohkem haiget tegi, ta ütles, et ta ei saa kahjuks minu süütust võtta. Et kui ma nii kaua seda hoidnud olen, siis peaksin selle kinkima kellelegi erilisele ja tema ei ole see. Mäletan, kuidas mu süda murdus ja kui häbi mul oli. Valus ei olnud mitte seetõttu, et see mees mind ei tahtnud, vaid hinges oli lihtsalt see häbitunne, et süütus, mida sa mingis vanuses hoiad kellelegi erilisele, võib muutuda ühel hetkel häbiväärseks koormaks. 

Ma mäletan, et kui olin 18, siis oli süütus midagi sellist, mida iga noormees ihkas endale saada. Need olid nagu trofeed, mida noored mehed kogusid. Nüüd, 28selt, on pigem vastupidi. Kui ütled mehele, et oled süütu, siis see on turn-off ja mees kaob elust minema, sest peab sind mingiks friigiks. Võimalik, et mõni mees mõtleb, et milleks jantida süütuga, kes ei oska midagi ja neid süütusi on juba võetud küll ja küll nooruses. Nüüd on aastatega lisandunud mulle ka mõned lisakilod ja tõtt-öelda ei olegi soovi kellegi ees end riidest lahti võtta. Ma ei tunne end seksikalt ja seetõttu ei suuda enam ka mõelda, et ma võiksin kedagi erutada seksuaalselt. Ja isegi kui ma saan sellest hirmust üle, kohates õiget meest, siis ma kardan, et hirmutan oma saamatusega ta peale esimest vahekorda minema. Vot selline on minu salajane lugu!

Buduaari kirjakast

Iga avaldatud loo eest kas honorar või Buduaari ajakirja aastatellimus. Saada oma lugu info at buduaar.ee.