EDUKAS POKKERIMÄNGIJA KAIRIT LEIBOLD: “Mulle meeldis raha, mis kergelt tuli!”

EDUKAS POKKERIMÄNGIJA KAIRIT LEIBOLD: “Mulle meeldis raha, mis kergelt tuli!”
erakogu

Kairit Leibold on läbi aegade üks Eesti edukamaid naispokkerimängijaid. Praeguseks on naine kaardid küll fotoaparaadi vastu vahetanud, kuid aeg, mil leiva tõi lauale vaid pokker, oli Kairiti sõnul üks ilus aeg.

Esimesed kokkupuuted kaardimängudega pärinevad Kairitil juba lapsepõlvest, kui ta vanaisaga mängis tikkude peale mängu, mida praegu tuntakse inglise keeles nimetuse all ”fixed limit 5-card triple draw poker”.

“Elukutselise pokkerimängija tee algas siis, kui kolisin 2003. aastal kokku Imre Leiboldiga. Vaatasin mõned nädalad või kuud kõrvalt, kuidas ta netis pokkerit mängis. Sel ajal ei olnud interneti pokkeritubades veel sünkroniseeritud pause ja kui mängisid mitut turniiri korraga, siis võis juhtuda, et 5-8 tunni jooksul polnudki Sul mängus mingit vaheaega ja nii tegin oma esimesed netipokkeri käed Imre suitsupauside ajal. Üsna pea aga avasin endale ka mängukontod ning hakkasin pokkerit reaalselt õppima,” sõnas Kairit.

Tema sõnul oli see põnev teekond ning mõned kuud pärast alustamist hakkas ta teenima olulist lisaraha emapalgale. Kui tuli aeg lapsepuhkuselt tagasi prokuratuuri tööle pöörduda, siis teenis Kairit pokkeriga juba prokuröri palgaga võrdselt ning oli koos Imrega käinud pokkerivõitude kaudu mitmetel välismaistel suurturniiridel. “Reisimine ja mängimine olid ägedad! Pidevalt nohused-köhased lapsed ei saanud sageli lasteaias käia ning ma tahtsin seda vabadust olla nendega kodus ning teenida raha siis, kui aega ja tahtmist on. Noor inimene ei vaja palju und ja mina olen alati ööinimene olnud. Päevarutiin: lapsed õhtul magama ja siis varahommikuni pokkerimängu (hommikuti magasime Imrega kordamööda või nendel päevadel, kui lapsed lasteaeda viisime, siis sel ajal, kui nad ära olid) tundus mõned aastad täiesti toimiv.”

Kairit ei oska praegu enam väga täpselt vastata, mis teda pokkeri juures võlub, aga arvab, et algusaegadel võlus teda ühelt poolt see, et tundis mängus teatud üleolekut, isegi võimu. “Tundsin, et mängin enamasti paremini kui lauakaaslased, sest erinevalt paljudest ma teadsin natuke paremini, mida ja miks ma lauas teen. Alustav pokkerimängija kipub end vist alati natuke üle hindama ka, aga kuna õppematerjale oli vähe, abiprogrammid (mis koguvad statistikat ning aitavad mängijal matemaatiliselt õigeid otsuseid teha) alles hakkasid tekkima ning mina olin midagigi õppinud, siis see oligi juba rohkem, kui enamusel, kes pokkerit katsetasid ja seega ma pikas jooksus olin neist üle.

Teiselt poolt meeldis mulle raha, mis tuli ikkagi suhteliselt kergelt. Kolmandaks meeldisid mulle turniirid, mille võitja sai pokkeritoa kulul sõita kuhugi maailma teise otsa suurele turniirile (osavõtutasu 1000 eurost 5000 euroni ja lisaks veel hotellid, lennupiletid, mängijatele korraldatud peod jpm). Selliste võitudega olen käinud Ameerikas, Saksamaal, Austraalias, Prantsusmaal, Hispaanias jm.”

See ilus aeg sai ühel päeval aga siiski otsa ning huvi mängu vastu hakkas tasakesi kaduma. “Õppematerjale ja igasuguseid mängu abistavaid programme tuli meeletu kiirusega juurde, mängijad muutusid järjest targemaks, noored vihased poisid, kes said end pokkerile pühendada 24/7 said minust paremaks ja tekitasid oma agressiivse mänguga minus ebamugavat ebakindlust, sest mina ei viitsinud enam uuega kohanduda, juurde õppida ega pühenduda. Lisaks tekkisid eksistentsiaalsed küsimused, et millega ma niimoodi mängides maailmale üldse kasulik olen,” rääkis ta.

Live-mängud veetlesid Kairitit netipokkerist veidi kauem, sest seal ei saa vastased otse lauas programmide abi kasutada ning kogemusel, psühholoogial ning vastaste lugemise oskusel on oma osa. “Mingil ajal sain siiski aru, et pokkerit kui mängu naudin järjest vähem, rohkem on need turniirid minu jaoks turvaline koht, kus inimestega suhelda. Sageli ei pööra ma viimastel aastatel turniirile sattudes lauas üldse tähelepanu oma mängule, vaid lihtsalt veedan sõprade- tuttavatega aega. Milline pettumus on sattuda lauda, kus pole ühtki rõõmsameelset ja suhtlemisaldist inimest!

Ses mõttes tuleb kiita naisteturniire, Eesti pokkerinaised on pea kõik omavahel tuttavad ja ka üksikud uued tulijad võetakse üsna kiirelt omaks. 11 aastat olen korraldanud Eesti naiste pokkeriliigat ja kuigi koroona on lükanud meie 2020. aasta finaalturniiri 2021. aasta suvesse, siis on sügiseti mõned kuud toimuv liiga meie naismängijate jaoks aasta üks tähtsamatest pokkeriüritustest Eesti meistrivõistluste kõrval. Kuigi meistritiitel on ilmselt veidi kõrgemalt hinnatud, osaleb naisteliigas igal aastal üle saja naise, mis on enam kui poole rohkem kui EMV naisteturniiril (alla 50 naise),” sõnas Kairit.

Kairiti 3 nõuannet alustavale pokkerimängijale on sellised: 

1. Tee põhitõed selgeks

2. Keskendu ja ole tähelepanelik

3. Naudi mängu ja seltskonda

Sarnased artiklid