“JÄTSIN OMA elukaaslase, et minna noorema mehega seiklusi otsima …”

Ka minu elus on väga palju muutunud. Ilmselt need karantiiniaegsed kuud loksutasid paika kõik selle, mis siin elus tegelikult oluline on. Mõistsin paari nädala möödudes, et see mees, kellega ma üheksa aastat koos olen elanud, ei ole üldse see, kelleks ma teda pidasin. Võimalik, et ma ise pole see, kelleks ma ennast pidasin. Seda on raske sõnadesse panna, sest eks teatud määral ma alles analüüsin veel oma peas toimuvat. Küll aga sai mulle nende nädalate jooksul selgeks, et ma lõpetan selle suhte ja alustan uuesti puhtalt lehelt. Meil ei olnud lapsi, me olime kihlatud, kuid viimased neli aastat polnud meil isegi sekselu enam. See lihtsalt hääbus ja ma olin kusagilt lugenud, et nii ongi normaalne, et suhtes ei pea seksi olema. Ma tegin endale puhtalt uitmõttest Tinderi konto ja kohtasin seal endast viis aastat nooremat meest. Minu elukaaslasest on ta lausa üksteist aastat noorem. Jutt klappis ja nii ma veetsin viimased neli nädalat karantiinist temaga suheldes. Viimasel nädalal saime salaja kokku. Kõik oli perfektne - me olime sekundi pealt ühel lainel, tugev vastastikune keemia, kirg, flirt. Ma tundsin ennast nii elusa ja õnnelikuna. Ja ilusana! Ja seksikana! Ta suutis mind end taas naisena tundma panna. Me rääkisime hommikuni. Ma olin oma praeguseks eksmehele öelnud, et lähen sõbranna juurde ... Koju tagasi minnes oli mul pilt selge. Nüüd tuli see lihtsalt teoks teha - jätta oma mees ja kolida uue mehe juurde. Tänaseks me oleme paar nädalat koos elanud ja eks elu näitab, mis meist saab. Küll aga tean ma, et see, mis minu elus praegu on, teeb mind õnnelikuks ja varem ma seda ei olnud. Elu on seiklus ja ma ei kavatsegi seda raisata."