LAISK LAURA: appi, mis te jälle ronite sinna trenni või?

Uus aasta ongi käes ning paljude jaoks tähendab see loomulikult ka seda, et endale on antud uue aasta lubadused, mida nüüd kibekiiresti täitma asutakse. Buduaari lugeja Laura ütleb ausalt, et tema on laisk ja et tegelikult ajab see teda lausa närvi, et naised just jaanuaris robinal jõusaali ukse taha jooksevad, lootes ennast vormi saada.

Loe Laura kirja allpool:

Ärge saage minust valesti aru, ma ei ole mingi paksuke ja pekine laisk, ma olen igati heas vormis naine. Aga ma juba teadsin seda ette, et kui kirjutada, et ma olen laisk, siis te loete seda siin suurema tõenäosusega, nii et tüng teile. Aga nüüd asume asja juurde! Teate, mulle üldse ei meeldi selline muster, et iga aasta alguses ronivad naised nagu segased jõusaali ja loodavad ennast kohe ideaalsesse vormi ajada. Veel detsembris on trennis mõnusalt palju värsket õhku, ruumi jagub, masinad on vabad ja mina saan mõnusalt treenida. Ja siis mis juhtub?

Siis tulete kõik teie sinna trenni ja ummistate masinad, teete jubedalt selfie'sid (kui pilti pole, et trennis käisid, siis see pole õige trenn on ju...) Ja siis tasahaaval, inimene inimese kaupa, hakkate te ära kaduma sinna samasse, kust te tulite - kaob motivatsioon, energia, aega on vähe, saiakesi tahaks ju ka... Ja selgub, et pekid ei sulagi nii kiiresti nagu esimene lumi.

Te lööte käega sellele, mida te nii suure hurraaga alles mõned nädalad tagasi (okei, mõned peavad kuu aega või isegi kaks vastu) ja lähete tagasi selle eluviisi juurde, kus te enne olite ja kus te tegelikult ei olnud ju õnnelikud. Sa elad oma mugavusstsoonis ja samas unistad millestki muust - kallis lilleke, mitte midagi ei muutu sinu elus ja sinu välimuses seni, kuni sa tõesti ka teed selle ära. Sa viid selle eesmärgi sel korral lõpuni - sa ei anna alla.

Kuidas siis jääb - kas sa ronid jaanuaris jälle sinna trenni, et anda mõne nädala möödudes alla või lähed sa sel korral sinna jäädavalt ja tõesti saavutadki oma unistused?

Buduaarile Lauralt.