LUKSUS TÖÖTURUL – NAISED, KELLE KONTOR on seal, kus on nende arvuti

2 kommentaari
LUKSUS TÖÖTURUL – NAISED, KELLE KONTOR on seal, kus on nende arvuti

Kas kujutad ette tööpäeva hommikut, mil sa ei pea tingimata ärkama äratuskella peale ning võid nautida rahulikku hommikusööki ja seejärel veel teha mõnusa jalutuskäigu pargis, enne kui arvuti avad? Jah, need hommikud on päriselt olemas! Siis, kui sul on luksus töötada kodukontoris.

Eesti suurima tööportaali CVKeskus.ee keskkonnas läbi viidud uuringust selgus, et enam kui kahe tuhande Eesti töötaja võimalust kodukontoris tööd teha võib meie tööturul nimetada just nimelt „luksuseks”. Nimelt selgus, et niivõrd paindlik töövõimalus on kõigest 7%-l töötajatest.

„Juhtidel tuleb praegusel ajal tagada koguni viie erineva põlvkonna töötajate rahulolu, mis paratamatult eeldab suuremat töötajate usaldamist ka väljaspool kontorit. Teisalt leidub tööturul ka palju selliseid ametikohti, kus kodukontori võimalust ei olegi võimalik tagada, ja ka inimtüüpe, kellele kaugtöö ei sobigi. Kodukontor eeldab ikkagi töötajalt nii ajaplaneerimise kui ka prioriteetide seadmise oskust, iseseisvust, tehnilist nutikust ja usaldusväärsust,” seletab luksusliku töö tagamaid CVKeskus.ee Baltikumi kommunikatsioonijuht Henry Auväärt.

Auväärti sõnul lubatakse enim kodukontorist tööd teha juhtidel ja finants-, infotehnoloogia ning ka avaliku sektori töötajatel, kus taoline võimalus on olemas igal kümnendal töötajal. Kuigi märksõna „kodukontor” on tööpakkumistel veel pigem võõras nähtus, leidub taolisi tööpakkumisi siiski ka CVKeskus.ee keskkonnas. „Näiteks pakutakse kodukontorist töötamise võimalust nii telefonimüügi- ja kõnekeskuse konsultantidele, raamatupidajatele kui ka värbamisjuhtidele,” ütleb Auväärt ja lisab, et töövõtjate poolt on aga soov paindlikuma tööaja ja -koha järele selgelt olemas. „Koguni 77% töötajatest oleksid nõus kodukontorist töötamise võimaluse nimel oma tänast töökohta vahetama, eeldusel, et palganumber jääks samaks. Kõige enam unistavad kodukontori võimalusest riigisektori töötajad.”

Milline on elu paindliku töögraafikuga ning kuidas end distsiplineerida? Oma lugu jagavad neli naist, kelle kontor asub just seal, kus on nende arvuti.

Kertu Kriisk (30), Elisa uute teenuste valdkonna juht

„Minu tööandja mõõdab töötajate panust ettevõtte arengusse ja saavutatud reaalseid tulemusi, mitte seda, kui mitu tundi töötaja kontoriõhku hingab,” ütleb Kertu, kelle tiimide käe all toimuvad Elisas uute äriideede genereerimise protsessid, kootööläbirääkimised potentsiaalsete partneritega, võimalike teenuslahenduste valideerimine ja turule toomine. „Ehk siis kõik kliendi murekoha teadvustamisest kuni toimiva tehnilise lahenduse, äriplaani, müügikanalite ja turundusstrateegiani välja.”

Kertu sõnul eeldab kaugtöö eeskujulikku juhtimiskultuuri koos selge vastutusvaldkonna ja strateegia defineerimise oskusega. „Igaüks peab mõistma oma rolli meeskonnas ning seda, mida just temalt oodatakse ja kuidas tema tiimi edusse panustab. Kui siht on kommunikeeritud ja tiim seda usub, siis juhi roll ei ole „juhtida”, vaid aidata tiimil ja inimestel oma täielik potentsiaal saavutada. Juhul kui tööspetsiifika seda lubab ja töötaja leiab, et ta on efektiivsem kusagil mujal kui kontoris või mingil muul ajal kui kaheksast viieni, siis seda Elisa ka võimaldab,” räägib naine, kelle sõnul on kaugtöö tänaseks nende firma töökeskkonna pärisosa ja normaalsus. „Tõsi, olin paar aastat tagasi meie ettevõttes esimene, kes alustas tööülesannete täitmist teisest riigist. Võtsime seda kui eksperimenti ja mul on hea meel tõdeda, et pärast seda edukat katset töötavad paljud kolleegid kes lühemat, kes pikemat aega ka välisriikidest.”

Kaugtöö puhul ei saa me rääkimata jätta distsipliinist ja enesejuhtimisest. Kertut juhib selles vallas suur soov õnnestuda ja saavutada seatud eesmärgid. „Mulle meeldib päriselt mu töö ja teen seda täpselt sama suure innuga ka siis, kui keegi selja tagant ei vaata. Kui juht ei usalda oma töötajaid oma silma alt ära, siis räägib see temast ja tema võimetusest tiimi juhtida oluliselt kõnekamalt kui töötajast. Kõigile sellistele tööandjatele ja tiimidele paljastan saladuse – tööd saab väga edukalt vältida ka eeskujulikke kaheksatunniseid kontoripäevi tehes.”

Kertu kontor asub täna seal, kus parasjagu vajadus on. „Kui näen, et tiim vajab mind kontoris kohapeal, siis olen seal, kui otsest vajadust ei ole, siis pigem eelistan toimetada ajal ja kohas, kus olen efektiivsem. Kaugtööd tehes osalen koosolekutel kodukontorist, kus mul on kõik needsamad võimalused, mis kontoris viibijatel kuni videopildis emotsioonide edastamiseni. Ent teatud süvenemist nõudvad ülesanded teen teadlikult päris hilistel õhtutundidel, sest tunnen, et olen siis teravam. Olen edukalt kaugtööd teinud startup-hub’idest, koostööpartnerite juurest, kohvikust ja kust iganes.” Kertu sõnul annab kaugtöö piisava paindlikkuse saavutada eesmärgid endale kõige sobivamal viisil. „Kodukontor on vaid üks vahend targema töö tööriistakastis!”

Ann-Christiin Kerner, digiturundaja agentuuris ePPC

Ann-Christiini (25) igapäevaseks tööks on hallata klientide Google AdWordsi ja Facebooki reklaamikontosid ja seda saab reisipisikuga nakatunud naine teha kus iganes ta parasjagu viibib. „Töötaja ja tööandja suhe on pigem vabameelne, toetudes suuresti usaldusele, sest kõik on täiskasvanud ning vastutavad oma tulemuste eest ise,” on Ann-Christiin veendunud ning tunnistab, et alguses oli siiski raske paindliku graafikuga harjuda. „Kuid sain kiiresti aru, et hilja ärgates on produktiivsus päeva jooksul väga väike. Nüüdseks olen harjunud ja meeldib pigem vara ärgata, süüa rahulikult hommikust või käia trennis ja liikuda kas kontorisse või kohvikusse, kus teen tööd nii kaua, kuni mõte uitama läheb, ja siis vahetan jälle asukohta.” Just viimane ongi Ann-Christiini keskendumisnipp! „Sain selle töökaaslaselt, et kui ühes kohas keskendumine ja mõte hajuma hakkab, vaheta lihtsalt asukohta. Nii ma siis rändangi tihtipeale kohviku ja kontori vahet. Harva teen tööd kodust.” 

Kuna Ann-Christiinile meeldib väga reisida, siis välismaal kaugtööd tehes mängib päeva planeerimisel väga suurt rolli ajavahe. „Näiteks Vietnamis olles oli ajavahe Eestiga viis tundi ehk sel ajal, kui mina kell üheksa oma tööpäeva alustasin, teised veel rahus magasid. See andis mingil määral võimaluse hommikuid rahulikult võtta ja mitte tormata oma e-kirju avama. Vietnamis olles elasin koos oma sõbrannaga, kellega samal alal töötame. Tihtipeale ärkasime kell kuus ja läksime kas riisipõldude vahele ratastega sõitma ja pärast ujuma või trendikate inimeste kombel randa joogatama. Pärast nautisime rahulikult hommikusööki ja kella üheksast olime juba co-working kohas tööd tegemas.” Ann-Christiini sõnul on ajavahe toredaks plussiks veel ka see, et kui hommikul esimestele kirjadele ära vastad ja kiiremad tegevused ära teed, siis saad pikema lõunapausi võtta. „Senikaua, kuni teised Eestis ärkavad ja sulle omakorda vastata jõuavad.”

Triin Teresk (30), uusarenduste turundusjuht Domus Kinnisvaras

Triinu sõnul on tema elustiil ise kujundanud just talle sobiva töörütmi. „Armastasime elukaaslasega palju reisida, elasime varem teises riigis ning juhtisin projekte distantsilt, külastades loomulikult aeg-ajalt ka Eestit, et asju kontrolli all hoida. Olen on enda projektides väga hoolas ning e-kirja teel info vahetamises väga korrektne ja sisutihe. Kogu vajalik sai kenasti korda aetud ja koosolekuid peetud Skype’i vahendusel. Asjad toimisid!” Kui aga naine otsustas, et sooviks oma kogemused siduda kinnisvaramaailmaga, pidi ta tõdeda, et tegemist on tööga, kus on vaja vastutada iseenda asemel hoopis tööandja ees. „Minu soov oli aga suurem kui senine harjumuspärane eluviis ning olin nõus selle riski võtma ning alustama tööd kollektiivis, kus ootused minu paindlikkusele kontoritööle ja kohalolemisele on reaalsed.” Siiski sai üsna pea selgeks, et ettevõte, kuhu naine astuda soovis, ei väärtustagi 9st 17ni kontorilaua taga töö imiteerimist, vaid hinnatakse midagi enamat – vastutusvõimet ja pühendumist.

Teisalt ei soosi Triinu tööülesanded juba iseenesest plaanipärast kontoripäeva. „Viibin kokkusaamistel koostööbrändidega, toimetan uusarendustel ning tegelen endale sobilikus atmosfääris turundusplaanide koostamise, arenduste lugude kirjutamise või kodulehtede valmistamisega,” räägib ta ja lisab, „loomulikult võiks minult nõuda kogu loovtöö teostamist kontoris, kuid minu karakter ei toimi selliselt ja see on vabadus, mille juhtkond on mulle peale minu tundmaõppimist eraldanud. See oli hindamatu võimalus voolida taas kord töö ümber elustiili, mitte vastupidi,” on naine tänulik. „Juhtkonnale on see suur risk. Minule vastutusrohke vabadus. Kaotan juhtkonna usalduse, kaotan vabaduse. Nii lihtne see ongi.”

Kuna Triin peab jagama oma positsiooni kinnisvara uusarenduste turundusjuhi ja turundusagentuuri CEO positsiooni vahel, on läbimõeldud tööjaotus äärmiselt oluline. „Olen leidnud üles oma päeva produktiivsed tunnid, kus tegelen admin poolega, ning leidnud ajatunnid, kus olen pigem mõttemõlgutaja ning hiline tärkaja. Sellest tulenevalt jaotubki minu argipäev kolmeks: hommikuti produktiivsustunnid kella kaheni, siis on mõttepaus ja nokitsemine ning kella kaheksa paiku õhtul tärkab minus ideedegeneraator.”

Kodukontoris algavad tööpäevad on väga mitmekesised ja sisutihedad. Sageli koosnevad päevad põnevatest kokkusaamistest, koosolekutest konsultantide ja arendajatega, turundusplaanide tegemistest ning täitmistest, reklaamkampaaniate genereerimisest ja nende haldamisest, uusarendustele imago loomistest ja paljust muust. „Teise poole päevast ehk tihtipeale õhtupooliku pühendan ma endale – käin trennis, tegelen koeraga ning võtan käsile oma agentuuri projektid. Ka nädalavahetused on planeeritud agentuuri toimetusteks: ürituste korraldamisele ja turundusele ning brändide sisuturundusele. Kuna ma siis elan? See ongi minu pöörane ja põnev elu.”

Triin Tisler (30), ajakirja Buduaar tegevtoimetaja

Ka Buduaari ajakirja tegevtoimetaja Triin on juba poolteist aastat vahendanud töömeile kodukontorist, kas siis kodusaarelt Saaremaalt või pealinnakodust. „Arutasime tööandjaga sellist võimalust, kuna mingil hetkel hägustusid piirid töö ja eraelu vahel täielikult. Tööl oli raske keskenduda, sest sisukad artiklid vajavad rahu ja vaikust ning sageli tuli neid teha pärast tööpäeva kodus, et siis hommikul ärgata ja taas tööle minna,” meenutab Triin.

Selline elurütm, mil tuli kõigele töövälisele „mul pole aega” öelda sai naise jaoks lõpuks üsna kurnavaks. „Õnneks on mul maailma kõige ägedam ülemus ja üheskoos saime kohe aru, et mugavaim ja produktiivseim viis on jätkata tööd kodukontorist.” Nüüdseks on Triin seadnud sisse oma rütmi, mis on palju stressivabam. „Hommikuti vastan kirjadele, päeval ajan vajadusel omi asju ja õhtud, mis on alati olnud minu produktiivseim aeg, kuluvad kirjutamisele ja järgmiseks päevaks materjalide ettevalmistamisele,” räägib tegevtoimetaja.

„Ma tõesti jumaldan oma tööd, sest teisiti ei saakski seda teha! Olen toimetaja rollis vabatahtlikult 24/7, sest elu ise on selles töös lõputu inspiratsiooniallikas, mida pole võimalik eirata, ” kinnitab Triin, kellel ei ole mingi probleem end kodukontoris distsiplineerida. „Ma tean, millised on minu ülesanded ja ma teen need igal juhul ära, sest mul ei olegi neid kellegi teise kaela veeretada ega loota n-ö tööluusile,” naerab Triin, kes kontoris käib vastavalt vajadusele. „Facebook, meilid ja telefon – suhtleme igapäevaselt ja saame suurepäraselt hakkama!”

Triin on nii mitmedki Buduaari ajakirjad saatnud trükki Saaremaa kodust või isegi teel Tallinnast Kuressaarde. „Sageli venivad trükipäevad pikaks ning kui on vaja lõplikke faile kinnitada, siis olen seda teinud ka hilisõhtuti parasjagu teel olles nii praamil, bussis kui ka autos. Ise olen salamisi mõelnud, et ai-ai-ai, kas te teate, millega ma just hakkama sain,” naerab ta.

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar september-oktoober 2018.