MERIT RAJU MAAELUST: see aeglane, nupuvajutuse võimaluseta elu on vahepeal nii kosutav

MERIT RAJU MAAELUST: see aeglane, nupuvajutuse võimaluseta elu on vahepeal nii kosutav
Ruudu Rahumaru

Merit Raju kirjutab oma raamatus “Vaba ja metsik”, et suvi kutsub teda ikka õue ja maale. Kord võttis ta sõbra pere maamajas terve nädala, et nautida sealset rahu ja aeglust. “Nende pere maamaja on täiesti võrgust väljas: elektripisuke telefoni laadimiseks ja valguse jaoks tuleb väikestest päikesepaneelidest, vetsus käiakse õues, puhtaks saadakse dušita saunas ja joogivesi tuleb kaevust või allikalt, nõusid aga pestakse vihmaveega. Mulle meeldib see lihtsus väga,” kirjutab ta.

Vanaaegselt elades saab natuke teistmoodi vaadet ka oma igapäevamõtteviisile

Merit leidis neli väärtust, mis said talle selgeks juba maaelu esimesel päeval ja mida saab üle kanda ka muule elule.

Esiteks säästlikkus. Kui kaev on tühi ja allikas kuivanud, tuleb iga veetilgaga mõelda, milleks, kas ja kui palju vett kasutada. Saame joogivee poekanistritest ja seda kipub kuluma viis liitrit päevas, lisaks vihmavesi nõude pesuks ja varem varutud vesi saunas.

Samamoodi selgus, et on vaid pool pakki tikke – nii tuli ka nendega säästlikult toimetada. Ükskord sai ta pliidi alla tule ilma tikuta – puhudes lõunasööki valmistades hommikustele sütele.

Ka oma prügi eest hoolitsemine ja elu külmkapita paneb tegema arukamaid valikuid.

Teiseks rõõm väikestest asjadest. Linnaelus on päevi, mis algavad lapse kraaksatusega: ”Igaaav!”

”Püüan küll õpetada tänulikkust millest iganes, aga see pole veel päriselt vilja kandnud. Loodan, et tuleb aeg. Ja võib-olla juba tuligi: igavusest pole meil maal juttu olnud. Märkasin, kuidas laps loomulikult loodusele ümber häälestub: putukad, konnad, sisalikud, vihm, tuli, ritsikad, kiikumine. Elul on maitset, kui lisaks neljale seinale on nii palju avastada,” märgib ta.

Siis ettenägelikkus. Maal on vaja kõike plaanida – ei saa möödaminnes poest toitu kaasa haarata, vaid tuleb plaanida nii poeskäike kui ka päeva sees toidu valmistamiseks umbes kaks tundi enne söömist.

”Ja alati, kui olen midagi tühjendanud, pean seda täitma. Nõudepesuvesi uuesti pliidile, et järgmisel korral oleks võtta. Järgmise korra küttepuud tuppa tahenema. Juba hommikul teen lõunasöögi ka valmis – üks pliidikütmine. Samas püsib toit pliidiserval lõunani mõnusalt soe,” räägib ta maaelust.

Mida kiiremini saame üle mürgistest igapäevaelutunnetest, seda õnnelikum tundub elu

Ja lõpuks – või esiteks oli õppetunniks tänulikkus. Igapäevaelu mugavuste enesestmõistetavust võiks alati glasuurida tänulikkusega. Maal jääb mulje, et teed ju kõik ise – aga… kes on pannud puud riita ja hakkinud pilpaid? Muru niitnud, et oleks pehme astuda? Kõik see on olnud väga palju tööd. Ja see pole iseenesestmõistetav – mis läheb linnas radikat soojemaks keerates ikka meelest.

”Olen mõistnud, et tänulikkus peab tulema esimesena ja selle kogemine viib õnnetundeni – mitte vastupidi. Näiteks uuriti südameoperatsiooni läbi teinud inimesi ning tuli välja, et igapäevase tänulikkuse praktiseerijad paranesid kiiremini. Tänulikkusetunne jõuab rakutasemeni välja ja seda soovitatakse harjutada nii hommikuti kui õhtuti vähemalt kolme tähelepanekuga just tänase päeva kohta. Edasijõudnud võivad harjutada tänulikkust näiteks viha või pettumusega või mistahes soovimatu tundega – püüdes viia oma meeleolu siira tänutundeni,” soovitab ta.

Alguses on see raske, aga selles seisnebki see praktika, harjutamine. Oluline on ehe tänulikkusetunne, see soe kiirgus südames, mida tunned, kui sul on tõesti tunne, et vaimustav, ma olen nii tänulik! Mürgist emotsiooni alla surudes teeme liiga endile, välja elades aga teistele. Kui aga tegemist pole pelgalt emotsiooniga, vaid meeleseisundi või traumaga, tuleb kindlasti teraapiast abi otsida.

Ja kui õues hämardub, minnakse magama. Merit Raju tõdeb, et see aeglane, nupuvajutuse võimaluseta elu on vahepeal nii kosutav. ”Muidugi, mul on lihtne rääkida, olen maal ju ainult ühe nädala. Näpuliigutuse-mugavast elust välja saamine näitab elu teise nurga alt ja paneb hindama teisi väärtusi. Aga kui selline peost suhu ja saja aasta tagune elustiil on hädavajadusest, aasta ringi ja vanus kukil, autot poleks, oleks ikka väga raske – selles pole kahtlustki,” tunnistab ta.