NOOR EESTI PERE elas 9 kuud kaubikus ja seikles mööda Euroopat. Fotod

Mari-Anne Essaja ja Eero Mikk reisisid koos enda nelja-aastase poja Aleksandriga üheksa kuud mööda Euroopat ringi. Eriliseks teeb nende reisi aga asjaolu, et nad elasid kogu selle aja väikeses kaubikus. Buduaar küsis Mari-Annelt, kust tuli üldse idee kaubikusse kolida ja reisile minna ning kas sellega seoses oli ka mingeid hirme. 

"Kõige enne tuli idee kaubikuga reisida ning siis sujuvalt juba sinna kolida... või noh, seal sees püsida. Reisida on alati meeldinud, aga olime teadatuntud mustris, kus aastaringselt sai tööd rabatud, et nädalake talvel Egiptsuses paketireisi nautida. Nautimisest oli asi alati muidugi kaugel. Lootsime saada seda seikluse hõngu ja leida endid maailma avastamas, aga tõsiasi oli ikkagi see, et meie vajadusi ei rahuldanud selline reisimine. Tahtsime omas tempos kulgeda, püsida seal, kus oli põhjust püsida ja jätta vahele see, mis vääris vahele jätmist. Seda sai teha, kui loobusid lennureisidest.

Auto! Nii saime kogeda teistsugust elamust ja veidikene ise oma aja peremehed olla. Siiski tuli kindluse mõttes ööbimiskohad ette broneerida ja sellest sündis uus väljakutse. Saime aru, et siiski täielikust vabadusest me ei räägi. Uus probleem, milleks oli peatumiskohtadesse kiirustamine, sai lahendatud sellega, et voodi käib meiega igalpool kaasas. Tundus siis ja tundub praegugi ainuõige lahendus. Kaubikus elades tahad sa paratamatult suurema osa päevast õues veeta ja avastada ning ruuminappus ei luba väärtuslikku aega poes ebavajaliku nodi ostmiseks kulutada. 

Number üks hirm oli temperatuur. Mõlemat pidi. Variant, et külm võtab ära ja kuhugi sooja pugeda ei ole, sest kõik tekid on kasutuses ning samuti, et on nii palav, et ainuke moodus õhku saada on avada kõik aknad ning seeläbi ohtu seada meie turvalisus. 

Number kaks hirm (mis tagantjärele mõeldes on oluliselt hirmsam, kui eelmainitud) on kaubiku tehniline seisund. Tõenäosus, et see 2001. aasta masin meid 30 000 kilomeetrit mööda sadu erinevaid teeolusid ning mäestikke ilma viperusteta teenib, tundus alguses küllaltki ebatõenäoline, aga oleme õppinud enda sõiduvahendeid usaldama ning see toimis väga hästi," rääkis Mari-Anne. 

Noorpere külastas oma reisi jooksul mitmeid riike, kuid oli ka mõni, kus nad ringi kolama ei läinud. "Riigid, kus siiski käisime, nägime ja tegime olid Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Ungari, Serbia, Makedoonia, Kreeka, Kreeta saarel olime pikemalt, 10 päeva puhkasime perega, Albaania, Montenegro, Horvaatia, Itaalia, San Marino, Vatikan, Prantsusmaa, Hispaania, Gibraltar, Portugal, Holland, Saksamaa, Taani, Rootsi, Norra, Soome ja muidugi Eestisse tagasi. Positiivsed üllatajad olid Makedoonia, Lõuna-Albaania, Lõuna-Portugal, Põhja-Hispaania, Hollandis just Amsterdam ja kindlasti kogu Norra. Negatiivsena võib-olla Serbia oma mustuse ja valgustamata maanteede pärast, Kreeka enda kalliduse ning samuti õudse räpasuse poolest ja kindlasti Pariis ohu poolest."

Mari-Anne ja Eeroga reisis kaasas ka nende poeg - nelja-aastane Aleksander. Kuigi võiks arvata, et laps seab reisides mingid piirid, siis Mari-Anne tõdes, et Aleksander oli nende jaoks pigem üks suurimaid motivaatoreid. " Peame mõlemad vanematena suuresti lugu elukoolist ning vahetust, loomulikust ja silmaavardavast arusaamast elule. Meie motoks, hoolimata ülimale klišeele, võib kindlasti lugeda - “While you are alive collect moments not things, earn respect not money and enjoy love not luxuries.” ehk siis KOGU MÄLESTUSI MITTE ASJU, TEENI AUSTUST MITTE RAHA JA NAUDI ARMASTUST MITTE LUKSUST. Soovime Aleksandrile õpetada eelkõige vajalikud oskused selleks, kuidas luua hetki ja mälestusi ning kuidas elada elu võimalikult minimalistlikult. Meie rahulolu võrdub koheselt tema rahuloluga ning seetõttu võib öelda isegi, et Aleksander mitte ei pidanud vastu, vaid nautis täiel rinnal seda seiklust.

Oleme Eeroga mõlemad kaksikute tähtkujust, mis on alati tähendanud, et meie suhtes on neli isiksust. See on väljakutset pakkuv ükskõik kui suurel või väikesel pinnal. Seetõttu oleme õppinud ka igasugu pingetega toime tulema. Probleemid leiavad külg külje kõrval elades hoopis märksa kiiremini lahendused, sest pirtsutamiseks palju ruumi ei ole. Positiivsemalt poolelt ütleksin just, et teel olles, kui puudub igas riigis 3G, siis telefonis lehitsemise asemel saab hoopis rohkem suheldud ning perega ninapidi koos olles kindlasti rohkem nalja ja naeru," rääkis Mari-Anne lähemalt sellest, kuidas nad kaubikus elades Eeroga omavahel toime tulid. 

Hetkel on paar tagasi kodumaal ning naudib Eesti suve. "Oleme siiani seda ka täiel rinnal teinud. Üritame osa saada kõikvõimalikest festivalidest ning pidustustest, veeta palju aega pere ja sõpradega ning midagi ägedat korda saata. Oleme igapäevaselt lennupiletite otsinguil ning üritame paika panna reisiplaani. Kindel on see, et minimaliseerida tuleb veelgi, sest juba kahe kuu pärast peab kogu meie vara mahtuma kolme seljakotti. Soov ja unistus on järgneva kahe aasta jooksul avastada Aasiat, Aafrikat ning Ameerikat.

Kui saaksin aja tagasi kerida, teeksin 100% kõik uuesti, kuid alustaksin reisimisega oluliselt varem."

Kogu teel oldud aja jooksul pidasid nad ka Youtube'is videopäevikut. Nende kanal kannab nime lifeisaview

Lisaks plaanivad nad enda seiklustest dokumentaalfilmi teha ning koguvad selle jaoks Hooandjas raha. Filmile saab hoogu anda siin