ŠAMAAN EVALD PIIRISILD: armastuseta elu tapab mehi!

3 kommentaari
ŠAMAAN EVALD PIIRISILD: armastuseta elu tapab mehi!

Kui enamus teejuhte-­vaimuhiiglasi-­vägedevalitsejaid kinnitab, et pole šamaanid ega gurud, siis Evald „Kotkasulg“ Piirisild nimetab end otse ja ausalt šamaaniks. Kotkasule nime sai ta Pärnumaalt indiaanilaagrist. Ja ongi Kõiksusest teabe koguja, edastaja ja hoidja. Ta on oma rännakul üksik uitaja, kes on kõigi õpetajate ja avanemiste juurde jõudnud läbi isiklike valude.

Kui enamus teejuhte-­vaimuhiiglasi-­vägedevalitsejaid kinnitab, et pole šamaanid ega gurud, siis Evald „Kotkasulg“ Piirisild nimetab end otse ja ausalt šamaaniks. Kotkasule nime sai ta Pärnumaalt indiaanilaagrist. Ja ongi Kõiksusest teabe koguja, edastaja ja hoidja. Ta on oma rännakul üksik uitaja, kes on kõigi õpetajate ja avanemiste juurde jõudnud läbi isiklike valude.

Šamaaniteel varsti paarkümmend aastat olnud rändur võttis läinud suvel end seniselt mööblimeistri töölt lahti, keskendus Mustrimuutjate etendusele, isiklike mustrite muutmisele, Soone väepaika Päikesevärava ehitamisele – ning on nüüd Linnateatri hooldusmeister. „Hooldan nii Linnateatrit kui tema vaimu – kes on üks lõpmata heatahtlik ja lustakas sell,“ on Evald oma puhta lehe üle õnnelik.

Ühtlasi täitis ta viimastel kuudel suurt ja kaunist missiooni – aitas järje peale pooliku haridusega reikirahvast. Juhtus nii, et raha eest, lühikursuste järel, surnud meistri allkirjaga litsentsi ostnud kaunishinged avastasid ükshaaval ja korraga, et tahaksid tegelikult ka oskama hakata. Evald nõustas nii ilmsi kui kirja­ ja telefoni teel – ja tegi sellega ilmselt palju enamatele inimestele palju suuremat head kui ise ette kujutab.

Kotkasulg ongi sedasorti mees, et ta ei märka ega usu, kui SUUR ta on – ning jääb ka erilise-värvika välimuse juures sageli nähtamatuks – kuni on AEG. Olime temaga korduvalt riitustel koos – ta ehitas ja oli teenimises, õpetas lakooniliselt ja vaikselt – ja püsis nähtamatuna. Kuni oli valmis.

Mehi tapab armastuseta elu – otseses mõttes

Ilmselt ootab ta praegu selle aja küpsemist, mil tuleb rajada päris oma paik. Ta teab tegelikult juba, kus see olema saab. Täna ehitab ja pühitseb ta higitelke ja püstkodasid, Päikeseväravaid ja altareid teiste kodudesse või ei­kellegi­maadele. Indiaaniliku mitte­omamise reeglit järgides. Ent väemees on ammu mõistnud – tänase endaga kooskõlas elukorralduse, elukaaslase, elumõtte ühitamise ajad on ligi. Või jäävad edasised ajad üldse olemata.

„Näen enda pealt – ja väga suurt osa ümberkaudseid mehi jälgides – et armastuseta elu sõna otseses mõttes tapab,“ arutleb suurmees, kes on Miiduranda keset kenade kodanlaste ja über-rikkurite häärbereid oma oaasi ehitanud – üsna elu hinnaga seegi. „Mina olen alati, kui tervis energeetilise kidumise või vampiiride sisserünnete peale käest ära kisub, mägimatkale, Siberi õpetajate juurde või mõne siinse teejuhi juurde läinud. Aga eks mu enesegi elu ole üks kompromiss teise otsa – ma tean, et peaksin elama metsaonnis hoopis teist elu kui praegu kuldset keskteed otsides siksakitan. Ehk varsti…“

Hüvasti, tasuv palgatöö! 

Kui Evald midagi teada saab, tahab jagada. Kui Evald mõnel kontserdil või koosviibimisel käbi, tunnevad selgeltnägijad-­spiritiri­inimesed temas kaugelt šamaani ära. Aga see pole alati sedasi olnud. Ehkki mees on juba palju aastaid vägede valitsemist ja reikit, trummitamist ja erinevate meelte ühismõjutamise kaunist kunsti õppinud, oli ta veel paari aasta eest kuidagi… läbipaistev.

Ta ilmus Soonele Lauri­ Kare Laose veetavatele higitelgi tseremooniatele esimesena ja tegelike tegude tegijana – tema ehitatud on nii paar aastat tagasi esimene, väiksem telk koos Anthony Lysiciyaga kui talvisel pööripäeval püstitatud suur, koos Bruno Brauni, Aivo Rahuoja ja Tenno Alamaaga ehitatu – ent ta ise oli alguses märkamatu.

Vend Kotkasulele Teenimise ettepanekut tehes – Karekas ootas koos armastatud belglannaga beebit ega pääsenud liikuma – ei tulnud Soone väetalu õed­vennad samas selle pealegi, et üleni ja kogu olemusega väemehine šamaan… polnud seni ühtki tseremooniat teeninudki!

„Ma olen inimesi tervendanud, masseerinud ja trummitanud, reikit ja trummi­vibratsiooni ühendanud – aga riitust vedanud ei olnud jah,“ naerab Evald. „Higitelgi tseremooniate Teenimine viis mu isikliku äratundmise ja julguseni toredasti tasuvalt palgatöölt ära tulla ja mööndusteta Mina olla. Et palgata elu viletsuse energiasse ei tiriks, tulid mõned toredad tegusad pakkumised siit­sealt – väga mõnusad ehitamised – ent ma lasin vabadust ja seda asendamatut tunnet läbi enda. Et see vabadus ja tegelik enesemääramine Teel püsimisel ka teistesse eluvaldkondadesse kutsuda.“

Palderjanist reikini

Evald elab faktiliselt Tallinna eeslinnas. Ajalooliselt on Miiduranna 700 aastat vana kaluriküla, mis on suurte rahade rakendamise ja pesemise käigus nüüd väga teistmoodi kaunis kui toona. Tallinna kilukarbivaade teiseneb – muulid­-paadisillad tekivad. Hinnalised kaatrid nende külge. Skulptuurid väravasse, põrkavad lapsed batuutidele… Ja ikkagi on Evaldi ehitatud Tormi­tee­maja erilisim.

Seal on õllekoda ja eriliste Papa veinide köök, altar ja ilmakaarte järgi seatud kivikell, toas võimas eluratas ja molbert – sest Evald on kunstnik. Maalib nagu Jumal juhatab. Sõna otseses mõttes.

Tema maalidele – millega ta paari aasta eest oma juubeli puhul personaalnäitusega esines – on lisandunud kotkasulgedele väikeste, ent väga Suurte maalide loomine. Mees maalib Tallinna loomaaiast ja metsikust loodusest pärit kotkasulgedele tootemloomi ja hingepilte – nii hetkemeeleolust kui sule tellijast inspireerituid.

„Selle maja pärast siin on aastate jooksul olnud nii palju jama, et oli perioode, mil elasin – just nii nagu sinagi – validooli ja palderjanitinktuuri peal – just nagu sinagi,“ meenutab mees ujedalt – ning käitub ka täna oma majas kummastaval külalise kombel. „Läksin reikit õppima selleks, et vampiiride rünnakutega hakkama saada. Selgus, et mulle sobib. Ühtlasi sobib mulle väga põhjalik süvenemine. Ja erinevate aspektide ühendamine. Ühendan reiki massaaži ja vibratsiooniga – šamaanitrumm ja parmupill võimendavad ja koosloovad vägesid.

Ma pole kunagi ennast kusagil tervendaja ega šamaanina reklaaminud – ehkki nii pikalt ja palju ja põhjalikult õppimas käinud ja süvenenud vist kuigi paljud siinmail polegi. Kui Kaukaasia väemeeste juurde jõudsin, teadsid nad juba, et tulen. Ehkki ma ei teadnud teele asudes ka ise, et lähen. Samal nähtamatul­seletamatul moel inimesed teavad mind häda korral leida – trummitan neid siis rõõmuga. Endal ka tore.“

Kõnelevad mäed

Kõige enam on Evald saanud inimestele reaalset ellujätvat abi osutada mägimatkajana. Hibiinid ja Uuralid, Baierimaa ja Altai mägede printsessi külastamine… Küllalt on juhtunud, et kusagil kitsal karniisil avastab keegi, et kardab kõrgust. Mitte ühtki võdisevate säärtega panikööri pole Evald neil hüper­kriitilistel hetkedel kaotanud. Ennast ka mitte.

„Nipp on selles, et neil hetkil tuleb olla üksi – abivajajaga kahekesi – iga kolmas tekitab juba kaose, mille keskel ei saa vägesid sedasi koondada, et hättajäänu otsekui energiapadjal teisele kaldale kannad,“ meenutab mees, silm tänulikus vaimustuses säramas. „Mägedes käies olen lisaks Maa jõule ja mägede võimsusele kogenud ka seda meeliülendavat hetke, kui mäed kõnelema hakkavad. Viisin Hibiinides erinevate mägede tippudesse kaasas olnud, pühitsetud kotkasuled. Kui kolmele tipule oli sulg kingitud, siis See algas. Vuuuuuuu! See on kirjeldamatu, kuidas mäetipud pööritavad­mängitavad kõnelema hakates tuulepööriseid ja mängivad nendega pingpongi…“

Oma šamaani­saua, mis töötab pendli põhimõttel ning jutustab teadjamehele „asjad kätte“, nagu ta väljendub, tõi ta sünnikohast. Nii sau kui Evald on pärit Nelijärvelt.

Omand pole oluline

Kuhu ta edasi teel on, täna veel ei tea – ent taas pead tõstev stenokardia, pisted südames ja mitte väga toredasti mängiv vererõhk jutustavad, et otsustamisega väga kaua jorutada ei saa. Ühelt mägimatkalt tuli talle õpetajaks armastav teekaaslane, kes sai Evaldi abiga jagu hingamispuudulikkusest. Ning keda kõrvalt jälgides on mees õppinud kuhjumise seadust. Kui kellelgi sureb ema, võib olla kindel, et lahkub ka koer. Ning kirsina kurbusetordil tehakse tema maja tühjaks. Kõik mälestusesemed ja sõnumiga juveelid ühe korraga läinud. Puhas leht.

„Õpetlik. Olen minagi elus nii asju kui omandit kaotanud – ja tulist kahju tundnud. Enam ei tunne. Omand pole enam oluline. Loon ja ehitan väekohtadesse, millega mul mingit omandisuhet pole – ja ütlen alati jaa, kui mõni idee või pakkumine tuleb,“ arutleb mees, kellega loomad muide kõike, mida pakkuda, ülimeelsasti jagavad – kui Kotkasulg vajab tseremooniapintsli jaoks lakajõhve, tuleb Hobune tema juurde, langetab pea ja laseb rahuliku kokkuleppe korras need kitkuda. Sest sellele Hobusele meeldivad Evaldi trummi ja parmupilli helid. Diil!

Mustrimuutja

Tänu sauale ja trummile, altarile ja hobujõhvidele, sulgedele ja ka Papa veinide rosina­banaani-ingveri­hinguse lähedusele teab Evald alati eksimatult, kui mõnel sõbral­teekaaslasel on raske. Ning on valmis hetkega appi lendama. Kotkasulg ju.

Alati jaa tähendab seda, et ka hämmastavaimatele ettepanekutele vastab mees jaatavalt, sest muidu ei saa Looja oma plaane teostada. Kui Evald tuli eriti tormisel täiskuul Soone väetalu Siriuse ja Tagapäikesemaa tsivilisatsioone teenivate platside vahele higitelki kütma, teatas ta, et Tagapäikesemaa lagendikule tuleb püstkoda – ja selle kõrvale Päikesevärav.

22. juulil – pärast 20. ja 21. juuli etendusi Kirna mõisa Täheväravas – mängitakse Mustrimuutjate etendust juba selle Päikesevärava kõrval. Evald ehitab – ja mängib ka etenduses šamaani. Meest, kes on läbi aegade teinud, mida naine tahab ja mida rahvas eeldab – ja muudab näitemängu käigus mustreid. Ise. Oma sisetunde järgi oma Teel.

Ajaks, mil 24. augustil Raikküla mõisas viimane Mustrimuutjate etendus antakse, on šamaan ise juba Linnateatri meister. Kodus aga ootavad väemeest kaks merikilpkonna ja õrnake kiisu, kelle olemuses pole midagi sarnast eelkäijaga, tõelise murdjakõutsiga, kes andis peksa nii naabrikoertele, nende omanikele kui külalistele, kes temaga piisavalt aupaklikud polnud.

Aupaklikkus on just see sõna, mis kannab Evaldit nii tseremooniatel kui maalides, nii eluliste otsuste tegemisel kui mustrite muutmisel. Ta on aupaklikus kooskõlas võimalikult kõigi usundite, ilmakaarte, elementide ja stiihiatega – ei anna hinnanguid, vaid palvetab iga hingetõmbega.

Kati Saara Vatmann
www.aabramihobulausujad.ee