Teet Raatsin: nähtavalt nähtamatu korruptsioon

Viimastel nädalatel on Eestis lahvatanud üsna mitu korruptsiooniskandaali. Osa inimesi on isegi hakanud kahtlustama, et iga uus päevavalgele tulnud skandaal peaks juhtima inimeste tähelepanu eelmiselt järgmisele. Kas selline väide ka tõele vastab, jäägu iga inimese enda otsustada. Tõsi on aga see, et erinevatele korruptsioonijuhtumitele ei pöörata alati võrdselt tähelepanu ja mõningatele juhtumitele ei pöörata üldse tähelepanu.

Tänase presidendi maakodu, Ärma talu Viljandimaal Abja vallas on pakkunud rahvale kõneainet sellest ajast alates, kui me sellest esmakordselt kuulsime. Kui palju teame me aga selle talu ülalpidamisest ja juriidilisest seosest Eesti Vabariigi presidendi kui institutsiooniga? Tavalisele inimesele seostub sõnaga Eesti Vabariigi president eelkõige Toomas Hendrik Ilves. Tihti unustame aga selle, et meie president ei ole mitte ainult üks mees, vaid presidendi institutsioon on midagi palju suuremat ja olulisemat, mis kandub edasi ka siis, kui Toomas Hendrik Ilvese ametiaeg lõppeb. Seega vaadelgem korraks presidendi maakodu, Ärma talu, sidet just presidendi kui juriidilise institutsiooniga.

Ärma talu kuulub osaühingule Ermamaa. Selle äriühingu ainuosanik on Toomas Hendrik Ilves. Seega on meie tänane president Ermamaa OÜ lõplik ja tegelik kasusaaja. Nüüd läheb aga asi põnevaks. Eesti Vabariigi president rendib läbi Presidendi kantselei Ärma talu osaühingult Ermamaa. See tähendab sisuliselt, et president Toomas Hendrik Ilves rendib Presidendi kantselei kaudu riigi eelarveliste vahendite eest oma kodu iseendalt selleks, et ta saaks vahepeal Kadrioru lossist puhata ja oma kodus käia. 

Korruptsioonivastase seaduse §5 sätestab, et ametiseisundi, avaliku vahendi, mõju ja siseteabe korruptiivne kasutamine tähendab seda, kui ametiisiku poolt ametikohustust rikkudes enda või kolmanda isiku huvides ametiisiku pädevuses oleva otsuse või toimingu tegemine, selles osalemine või selle sisuline suunamine toob kaasa avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise ametiisikule või kolmandale isikule. Lihtsustatult öeldes tähendab eelnev, et ametiisik, kelleks on ka Eesti Vabariigi president, ei tohi kasutada riigi raha selleks, et teenida endale sellest tulu. Aga just täpselt see täna Ärma taluga toimub, sest Toomas Hendirik Ilves, kes on OÜ Ermamaa lõplik kasusaaja, teenib tulu selle pealt, et Presidendi kantselei rendib temalt Ärma talu tema enda jaoks.

Ma olen kindel, et kui mõni opositsioonierakond sellist “pulli” tegema asuks, lendaksid vahistamis- või ametist kõrvaldamise määrused koheselt vasakule ja paremale. Olgem ausad, kui näiteks Savisaar oleks teinud Tallinna linnakantseleile ettepaneku võtta Hundisilma talu rendile kui puhkus- ja koolituskeskus, siis saaksime kõik aru, et tegemist on korruptsiooniga ja riigi raha vale kasutamisega. Miks me siis arvame, et üks korruptsioon on parem kui teine, üks väärib uurimist, teine aga mitte?

Eelnevast veelgi kurjakuulutavam mõte oleks see, kui ilmneks, et presidendi tegevuses on korruptsioon juba tuvastatud, aga sellel ei ole veel skandaalina päevavalgele lubatud tulla. Selleks võib olla mitu põhjust. Toomas Hendik Ilves võib olla näiteks korrakaitseorganite või teatud huvigruppide juriidiline pantvang, kes peab sellest tulenevalt oma tegudes ja toimingutes lähtuma mitte enam Eesti rahva huvidest, vaid juba mõne sellise huvigrupi eesmärkidest. Loomulikult võib seda pidada kellegi fantaasiaks või vandenõuteooriaks, kuid ärgem unustagem, et president Lennart Meri hoiatas juba 1997. aastal ajakirjale "Luup" antud intervjuus Eesti rahvast ja Eestimaad ähvardavast huvigruppide dikatatuuri ohust. Selline huvigruppide diktatuur saab ja võib toimida ainult riigi korrakaitseoeganite teadmisel, toel ja kaasabil.