VABATAHTLIK HOOLDAJA paljastas ilustamata tõe PERH-is toimuva osas

VABATAHTLIK HOOLDAJA paljastas ilustamata tõe PERH-is toimuva osas

Vabatahtlik hooldaja Kristi Varik avaldas mõtted seoses Põhja-Eesti Regionaalhaiglas toimuvaga.

Nimelt on naine juba mõnda aega haiglas abiks käinud ning see töö, mida Kristi seal teeb, on kõike muud kui lihtne.

Avaldame Kristi mõtted muutmata kujul:

“Üks päris pilt siia feedi: päriselt väsinud, päriselt tänulik, päriselt ilma igasuguse filtrita ja päriselt uskumatult uhke nende inimeste üle, kes igapäevaselt teiste inimeste eest niimoodi hoolt kannavad.
Mul ei olnud tegelikult üldse plaani PERHis käimist niimoodi jagada aga kuna huvi selle vastu on olnud suur, siis miks mitte. Ma arvan, et on tegelikult oluline, et teaksime, mis toimub nende suletud uste taga, kuhu me igapäevaselt ei näe ja mida me võtame iseenesest mõistetavalt. Ma usun, et ka siis, kui ma enam haiglasse tööle ei satuks, siis see kogemus jääb mulle ehedalt meelde terveks eluks. Praeguse seisuga ma siiski olen novembri ja vajadusel ka terve detsembri ikkagi haiglas ära ning loodetavasti ei ole enam siis olukord selline, et personalinappus tugevalt tunda annaks.
Nagu varem öeldud, siis mina olen hooldaja: aitan viia ja koristada toidunõusid, vajadusel toidan patsiente, kraadin neid ja teen muid selliseid toiminguid, et õdede koormus maha võtta. Lisaks meie hooldajatena tegeleme patsientide hügieeniga: osa vajab mähkme vahetust, osa abi lihtsalt tualetti minemisel ja toimetamisel. Ka saame meie tähtsalt jälgimiskaartidele uriinikoguseid kirja panna, inimestele juua juurde valada, nendega suhelda ja neid vajadusel kuulata-lohutada, vajalikke tarvikuid tuua, voodipesusid vahetada ja kõike muud sellist.
Kas töö on füüsiliselt raske? No veidi on. Emotsionaalselt? Jah, minu jaoks ikkagi on, sest mitte kunagi elus ei ole ma pidanud ühegi täiskasvanu eest niimoodi hoolitsema ja paratamatult on covidi-osakonnas haiged ikkagi pigem kehvas ja väga kehvas seisus.
Meie vahetused on 12 tundi (8-20 ja 20-08). Osakonnas sees oleme 1.5-2.5 tunni kaupa, siis on paus umbes sama kaua ja siis uuesti sisse. Enam ei ole seal seljas kittel ja põll ja maskid ja visiirid ja prillid ja kindad, vaid niisama liikudes korralik mask ja prillid, kindad ja patsiendi juures põll, kindad ja varrukad. Müts on peas koguaeg ja maskiga hingamine ei ole raske: veidi ebameeldiv ja nina läheb mul kiirelt tatiseks aga täiesti üleelatav. Nende maskide kõrval on tavalised ühekordsed küll nagu olematud.
Ülehomme jälle, sest koos on kergem.”

 

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Kristi (@varikkristi)

Sarnased artiklid