VÄIKEPOJA ISA: TARTU PEKSJAD ei ole inimesed, nad on elajad

5 kommentaari
VÄIKEPOJA ISA: TARTU PEKSJAD ei ole inimesed, nad on elajad

Eelmisel nädalal leidis Tartus aset jõhker rünnak, kus ohvriks oli 32aastane pereisa Jaanus, keda peksis kamp vägivaldseid noori. Kõige kurvem asjaolu on see, et kõike seda pidi pealt nägema Jaanuse pisike poeg. Tänaseks on Jaanuse peksmises kahtlustavatena kinni peetud kaks isikut, kuid seda, millise karistuse nad saavad, on raske öelda.

Eelmisel nädalal leidis Tartus aset jõhker rünnak, kus ohvriks oli 32aastane pereisa Jaanus, keda peksis kamp vägivaldseid noori. Kõige kurvem asjaolu on see, et kõike seda pidi pealt nägema Jaanuse pisike poeg. Tänaseks on Jaanuse peksmises kahtlustatavatena kinni peetud kaks isikut, kuid seda, millise karistuse nad saavad, on raske öelda.

Antud teema pani kirjutama noore pereisa, kes on juhtunust šokis.  

Loe Mattiase kirja allpool: 

Lugedes Jaanusega juhtunut lehest, oli mul raske ennast tagasi hoida. Ka minul on väike laps, viiene tütar, ja mõte sellest, et ta peaks kunagi midagi sellist pealt nägema, on sõna otseses mõttes kohutav. Kuidas saab Eesti riigis selline asi toimuda? Kesklinnas, avalikus kohas peksavad noored nolgid pereisa ja sellel lastakse juhtuda? Sest täpselt nii oli ju. Ärge tulge mulle ütlema, et seal polnud pealtnägijaid… Inimesed nägid seda pealt ja ilmselt enamus lihtsalt tegi näo, nagu seda poleks olnud, sest kes tahaks minna vägivaldse kamba keskele. Aga seal maas lamas noor mees, kelle laps oli kõrval ja tema pidi seda kõike pealt nägema. Kuidas see teda mõjutab? Ma siiralt loodan, et psühholoogi abiga suudetakse ta traumast välja tuua ja see ei jää tema lapsepõlve kummitama.

Eesti on väike riik, meid on vähe ja me peaksime teineteist kaitsma ja hoidma. Koos me saavutasime kunagi iseseisvuse, kunagi olime me üks tugev liit, kes hoidis kokku. Aga nüüd… mis on sellest saanud? Miks on meie ümber, siin samas Eestis, nii palju noori, kes elust ei hooli, head ei taha ja peksavad inimesi nii, kuidas ette juhtub. Neil puuduvad inimlikud emotsioonid, empaatia. Nad ei tunneta ühtsust, vaid pigem vägivalda ja ma ei imestaks üldse, kui selle taga on ka narkootikumid ja muidugi alkohol. Aga kust sellised noored tulevad – ikka siit samast Eestist. Kuidas on meie ühiskond muutunud selliseks, et meie seas kasvavad vägivaldsed eluheidikud? 

Need kaks noormeest, kes Jaanuse peksmisega seoses vahi alla on võetud, on ju paadunud pätid. Nad ei oska head teha, nad peksavad ja laamendavad ja nüüd langes nende ohvriks noor pereisa. See juhtum tuli päevavalgele, ent kui palju on nad veel inimesi peksnud? Nende turjal võib olla lugematul arvul vägivaldseid juhtumeid ja paljud inimesed on nende vihavalangute pärast pidanud kannatama.

Jah, need elajad pannakse vangi, aga nad tulevad sealt uuesti välja ja veel vägivaldsema suhtumisega, sest Eesti vanglas ei tule küll ühelegi inimesele mõistus pähe. Sellised elajad jäävad meie ühiskonda alatiseks hirmutama ja inimeste elusid rikkuma. Kas sina tahad sellises Eestis elada?

Kui me ainult suudaksime oma ühiskonda kuidagi paremaks muuta. Oleks vähem vägivalda ja rohkem headust… Lootus sureb viimasena.

Buduaarile Mattiaselt