Katrina kaotab kaalu: Buduaari uus kaalulangetaja tutvustab end

77 kommentaari
Katrina kaotab kaalu: Buduaari uus kaalulangetaja tutvustab end

Minu nimi on Katrina (26) ja olen Buduaari uus kaalulangetaja. Mul on siiralt hea meel, et saan osa taolisest võimalusest. Usun, et paljudel tekib kindlasti küsimus, miks just mind valiti või kas mul on ikka piisavalt kaalu mida langetada. Järgnevalt räägingi natukene endast ja annan ülevaate eelnevast võitlusest kehakaaluga.

Minu nimi on Katrina (26) ja olen Buduaari uus kaalulangetaja. Mul on siiralt hea meel, et saan osa taolisest võimalusest. Usun, et paljudel tekib kindlasti küsimus, miks just mind valiti või kas mul on ikka piisavalt kaalu mida langetada. Järgnevalt räägingi natukene endast ja annan ülevaate eelnevast võitlusest kehakaaluga.

Minu probleemid seoses kehakaaluga ei ole alguse saanud mõned aastad tagasi. Veel enne seda, kui kooli läksin, tundsin, et olen kõrvale jäetud teiste lastega mängides vaid juba ainuüksi oma kehakaalu pärast. Ehk olin ka ise liiga tagasihoidlik ja mõtted oma väljanägemisest tegid oma töö. Aastaid hiljem pidevalt oma kaalule mõeldes ja mitmed kibedad mälestused kiusamisest, ei ole nüüdki peast välja viinud mõtet, et kui ma oleks saledam, oleks kõik palju lihtsam, rohi rohelisem ning ka ise palju enesekindlam.

Kõik valusad kogemused põhikooli ajast ja trennidest, kust üritasin osa võtta, kahandasid minu enesehinnangut ja -kindlust. Arvan, et umbes seitsmendas või kaheksandas klassis oli aeg, mil kaalusin 85 kg ja kuna ma ei ole eriti pikk, siis see oli päris palju. Ühel hetkel 16-aastasena käis peas läbi klõks ning eesmärgiks oli ühe noormehe nimel ennast sügiseks vormi viia. Alustasin kaalujälgijate punktide lugemisega (ei käinud rühmas, vaid kasutasin ema materjali). Tegin seda ekstreemsemal viisil – sõin natukene vähem kui oli ettenähtud, lisaks igapäevane rattasõit ja kui sõin natuke rohkem, uuesti rattaga sõitma. Mitte kaldumaks oma eesmärgist, sõin liiga ühekülgselt ehk ainult neid toiduaineid, mille punkte oli lihtne lugeda ja olin kindel, et ei saa kogusega eksida. Samas ma loobusin täielikult magusast, saiatoodetest, kõik, mis tundus kahju tekitavat. Tagantjärele mõeldes tekkis mul justkui hirm toidu ees. Kõik, mis sõin, tuli rattasõiduga tagasi teha. Mul ei olnud miskipärast sel ajal kaalu, aga ma tean, et alla võtsin umbes 2 kuuga vähemalt 15 kilogrammi (kui mitte rohkem) ja kui mingil hetkel juhtusin kaalule, näitas seal numbrit 63. Ma ei tea, kust leidsin tol hetkel sellise enesedistsipliini ja motivatsiooni. Aga sügisel gümnaasiumisse minnes tundsin ikka, et tahaks mööda seina ääri käia. Mulle ei jõudnud kohale, et nüüd, kui olen saledam, saaksin ju selja sirgu lüüa ja mitte miski ei oma tähtsust ning keegi ei saa enam mulle inetusi öelda. 

Kuud möödusid ning muutus ka toidukava seoses kooliga. Järgnes gümnaasiumi vahetus, sellega kaasnev stress ja kevadeks olin juba pisuke kosunud. Tundsin, seda oma riietest, sest need ei istunud enam nii hästi kui pool aastat tagasi. Mind tabas must masendus, ootasin kuna tuleb suvi, et ma ei peaks enam kooli minema. Kogu see kaalutõus mõjus mulle väga muserdavalt. Otsustasin, et hakkan homsest jälle dieeti pidama, aga täna veel söön. Ja nii kestis, see päris mitu kuud, mistõttu võtsin veelgi kaalust juurde… Kõige hullem on veel see, et kui ma tunnen, et olen juurde võtnud, ma ei tahagi ennast kaaluda. See tekitab masendust ning on tihtipeale viinud käega löömisele.

Ülikooli ajal kindlasti mõtlesin ka päevast päeva oma kehakaalule, aga see ei olnud enam kõige tähtsam. Elasin oma elu, jälgisin, mida söön, käisin palju jala ja mingil hetkel olin suutnud märkamatult taas kaalu kaotada. Kahjuks ei jäänud see kauaks püsima. Selliseid jo-jo efekte on juba liiga palju olnud – allavõtmiseks läheb kaua aega, aga et kogu kaotatud tagasi tuleks, piisab kasvõi ühest kuust. Proovitud on erinevaid dieete, jooke, tablette, lisaks veel trennid. Vahepeal üritan ennast harjutada mõttega, et äkki mina peangi siis selline olema. Kas vabandused? Võib-olla, aga ehk proovin end veenda olema õnnelik, sellisena nagu ma olen. Tihtipeale ju öeldakse, et mida rohkem oma kaalule mõtled, seda enam oled selles kinni ja seda raskem on sellest vabaneda. Minu puhul võib kaalu mitte langemise põhjuseid otsida ka rasestumisvastaste plaastrite kasutamisest või novembris avastatud kilpnäärme alatalitlusest. Mõnikord võib põhjus olla märkamatutes pisiasjades.

Jaanuari alguses jõudsin ma taas sellesse punkti, kus tundsin, et nüüd on aeg end uuesti kokku võtta. Otsustasin võimalikult tervislikult toituda ja vältida oma kõige suuremat vaenlast – magusat. Öeldakse ju, et toitumine on põhiline kaalulangetamise alus, mitte füüsiline aktiivsus. Päevast päeva istuva töö tõttu ei loobunud ma siiski ka trennidest. Et mul oleks ikka enesedistsipliini ja motivatsiooni liitusin Meritoni spordiklubiga ja tegin aastase lepingu. Juhuste kokkulangemise tõttu viin oma treeninguid ka edaspidi läbi just seal. Tähtis on siiski see, et olin otsustanud end taaskord käsile võtta enne Buduaari pakkumist, mis näitab minu tahet ja soovi kergema  liikuda edasi kergema ja tervislikuma tuleviku nimel.

Rahulolematus on edasiviiv jõud ja seetõttu proovin anda endast parima, et saaksin sellise keha, millega oleksin õnnelik ning võin uhkusega selja sirgu lüüa. Et teised saaksid minu üle uhkust tunda, et mina saaksin enda üle uhke olla. Loodan sel teekonnal pakkuda motivatsiooni ka teistele ning ehk suudan leida just enda jaoks kuldse kesktee kehakaalu hoidmiseks.

Järgmisel korral viin teid kurssi oma mõõtudega ja annan ülevaate minu esimesest kohtumisest treeneriga.

Päikest, 

Katrina