Reklaam sulgub sekundi pärast

SUHE ISEENDAGA – läksin kaalu kaotama, aga leidsin hingerahu

Buduaari ajakiri

Annika Lõhmus

Illustratiivne pilt - naine jooksmas
Illustratiivne pilt — FOTO: ©dmosreg 123rf.com

Tahaksin pakkuda uue perspektiivi kaalulangetamisega seotud edulugudele. Mis on õigupoolest edulugu?

Kas edulugu on see, kui inimene teeb kaasa mõne moeka dieedi, rassib jõusaalis, võib-olla tarbib lisaks mingeid preparaate, kaotab tänu sellele hulga kilosid ja saavutab lõpuks oma ideaalkaalu? Või saab olla edulugu ka see, kui inimene kujundab enda jaoks mõistliku, tervisliku elustiili, milles on suur osa õnnelik olemisel ja aktsepteerib ennast sellisena, nagu ta on?

Ei ole õiget või vale arvamust, kui asi puudutab kaalulangetamist ja tervislikku elustiili. Kui inimesele sobivad ranged dieedid, erinevate toitumiskavade jälgimine ja regulaarne jõusaali või aeroobikatrenni külastamine, siis see on täiesti okei. Minu arvates on oluline, et inimene naudiks seda, mida ta teeb ja tunneks elust rõõmu. Ei ole ju mõtet kaaluda 50 kilo, aga olla ikka enda ja ümbritseva maailmaga rahulolematu. Ja kas kõik naised peavad üldse olema modellimõõdus? On aeg hakata valitsevaid stereotüüpe ümber vaatama. Muide – ka kaalulangetamise osas.

Sellest on vist nüüdseks möödas umbes kaks aastat, kui käisime ühel kenal päeval koos sõbrannaga kõndimas ja ta rääkis mulle uuest väljakutsest, mis puudutas naisi, kes soovisid kaalust alla võtta. Ma ei mäleta enam täpselt, kust sõbranna ise selle väljakutse kohta kuulis, kuid asjad, millest ta mulle rääkis, kõlasid pehmelt öeldes uskumatuna. „Saad aru,” ütles ta mulle, „seal väljakutses on nii, et kaal teibitakse kinni ja süüa võib kõike.” „Mis mõttes süüa võib kõike?” ei saanud mina aru. „Võibki kõike. Tahad kooki – palun! Tahad jäätist – ole lahke!” „Aga kuidas siis kaalust alla saab?” läksid mu silmad suureks nagu tõllarattad. „Ma ei tea, aga kavatsen selle välja uurida,” vastas sõbranna ja veidi aega hiljem alustas oma teekonda Figuuritajates.

Ehkki sõna „väljakutse” tõi mulle esimese hooga silme ette igasugused jää-ämbrid (Ice Bucket Challenge) ja need tavapärased „septembris ei joo” või „hakka veganiks” kampaaniad, liitusin siiski Figuuritamise 21-päevase väljakutsega (mille nimi nüüdseks on Figuuritajate baaskursus) järgmises grupis. See oli täielikult silmiavav kogemus. Kusjuures jutt kaalu kinniteipimise ja selle kohta, et süüa võib kõike, oligi õige!

Illustratiivne pilt
Illustratiivne pilt — FOTO: ©melnyk58 123rf.com

Algus oli, tõsi küll, kummaline ja läks natuke sinna uhhuu-valdkonda. Ehkki minu jaoks pole vaimsed teemad võõrad, oli oma keha jupikaupa armastama õppimine uus kogemus. Päris kummaline oli mõtiskleda selle üle, kas ma armastan näiteks oma põlvi või selga või varbaid… Ülesandeid oli muidugi teisigi ja väljakutse kolm nädalat olid väga intensiivsed, ehkki midagi üle jõu käivat seal polnud. Eriti palju sain mina enda jaoks live-videotest, mis kõik olid ka järelvaadatavad, kui ei olnud mahti õigel hetkel arvuti- või telefoniekraani taga olla. Merike – energiline ja särav naine, kes Figuuritajaid veab – rääkis nendes videotes ülimalt olulistel teemadel, nagu emotsionaalne söömine ja näljaskaala, kuidas õppida iseennast jälgima, kuidas usaldada oma keha, miks dieedid pikas perspektiivis ei toimi jne, jne. Uskumatult suur osa oli oma mõtlemise ümberprogrammeerimisel, mis osutuski minu jaoks võtmesõnaks.

Sain väljakutse käigus aru, kui suurel määral ma iseennast saboteerin, kui nõudlik ja halastamatu ma olen enda suhtes ja kui palju ma ennast maha teen. Ma taipasin, et ei oska kuulata ei oma keha ega oma südame häält. Et ma ei ole kunagi mõelnud selle peale, kust tulevad minu uskumused või mida ma siis tegelikult tahan – nii iseendalt kui oma elult. Ma ei osanud ennast väärtustada ega ennast hoida.

Kahekümne ühe päeva jooksul hakkas see tasapisi muutuma, kuni jõudsin enda sees tõdemuseni, et kaalunumber ei peaks üleüldse olema seotud enda armastamisega. Kindlasti on inimesi, kelle jaoks see on elementaarne ja kes ei saa praegu aru, mis ahhaa-elamusest ma siin räägin. Ent ma tean, et on olemas ka väga palju naisi, kes on nagu mina ehk siis mõtlevad alateadlikult, et „ma hakkan armastama ennast siis, kui olen jõudnud selle või tolle numbrini”. Justkui ENNE soovitud tulemust polekski nad midagi väärt. Miks me teeme endaga nii? Armastama ja aktsepteerima peaks ennast kogu aeg, igal hetkel, olenemata sellest, kui palju sa kaalud. Just selle arusaamiseni jõudmine oligi minu jaoks pöördepunkt. Ehkki ma kaalun ennast ikka aeg-ajalt, ei klammerdu ma enam numbrisse, mis kaalult vastu vaatab ega lase nina norgu, kui number ei ole parasjagu see, mida näha tahaksin. Annan endale aru, et olen väärtuslik olenemata sellest, kui palju ma kaalun.

Nii veider, kui see ka pole, õpetas Figuuritamine mind muuhulgas ka elu nautima. Algas kõik söögist. Figuuritajatel on viis salavõtit, millest neljas ütleb, et süüa tuleks ilma kõrvaliste „segajateta” (ehk siis ei! raamatule, telekale, arvutile ja telefonile) ja nautida tuleks iga suutäit. On lihtsalt uskumatu, millise elamuse võib toidust saada, kui seda lihtsat reeglit järgida! Ent teatud mõttes on see soovitus ju universaalne – see õpetab hetkes kohal olema ja märkama pisiasju enda ümber. Kui tihti me tormame läbi elu, jõudmata näha sirelite õitsele puhkemist või nautimata esimest lumesadu. Ja siis imestame, miks oleme väsinud, tühjad, rahulolematud… Kuidas saaksimegi olla rahulolevad, kui tormame oma õnnest mööda kiirusega 200 kilomeetrit tunnis? Olgu see klišee või mitte, aga pisiasjades peitubki õnn. Mulle lajatas see lagipähe ühel sügispäeval aasta tagasi, kui käisin Nõmme turul. Olin nii väsinud ja tundsin, et vajan tassi kohvi. Lubasin selle endale ja ühtlasi andsin järele ka kiusatusele võtta kohvi kõrvale üks imeline, suussulav kaneelisai. Istusin pingile värvikirevate puudega palistatud terviseraja ääres ja lihtsalt nautisin. Ma ei tea, miks, aga see oli absoluutselt eriline hetk, kantud just nendest „pisiasjadest”, nagu ilus ilm, läbi värviliste lehtede kumav sügispäike, hea kohv ja hõrk kaneelisai. Ei mingit kiirustamist, ei mingeid sisekõnelusi teemal „sa võiksid praegu pigem sporti teha, mitte siin istuda ja kaneelisaia mugida”.

Tänu Merikesele õppisin ka väga palju muud. Kuidas hoiduda hävitavast sisekõnest, kuidas seada ennast esikohale (ei! see ei ole egoistlik!), kuidas leida oma sisemine tasakaal ja mis veel tähtsam – kuidas seda hoida.

Tean nüüd, et ei pea olema kogu aeg tugev. On täiesti normaalne olla aeg-ajalt kurb või haavatav või solvuda kellegi väljaütlemiste peale. On okei aeg-ajalt natuke „laiali laguneda”, sest nagu Merike on öelnud, ma oskan nüüd endale käsi alla panna, kui kukkuma hakkan. Minu jaoks aitab kaasa teadmine, et kogu aeg ei pea olema kõik ideaalne. Tegelikult on väga harva kõik ideaalne. Aga usun, et minu tugevus seisneb selles, kui hästi ma saan hakkama oma halvemate päevadega, mitte kui tubli ja täiuslik ma olen oma parimatel päevadel.

Illustratiivne pilt
Illustratiivne pilt — FOTO: ©melnyk58 123rf.com

Olen õppinud hoidma eemale negatiivsest, olen õppinud olema endaga leebe. Kui olen väsinud, siis magan nii palju kui tahan ja ei tunne ennast süüdi. Minu keha teab kõige paremini, mida talle vaja on. Kõik kodutööd võivad oodata – ma teen need ära siis, kui olen puhanud ja minust on rohkem kasu.

Olen mõelnud enda jaoks välja, mis on need asjad, mis mind õnnelikuks teevad ja püüan igasse päeva lülitada midagi oma nimekirjast. Minu jaoks on need asjad lugemine, laulmine, kirjutamine, jalutuskäigud looduses, kokkamine koos klaasi veiniga, Raadio Tallinna või Relax FM-i kuulamine, jutuajamised parima sõbrannaga, nädalavahetused maal…

Olen püüdnud hakata tunnetama iseennast, teha seda, mis on oluline MINU jaoks. Kui mind kuhugi kutsutakse ja ma tunnen, et ei taha või ei viitsi minna, siis ei lähe. Kui olen seltskonnas, kus inimesed mind väsitavad, siis ma lahkun. Katsun öelda „ei” asjadele, mida sisetunne ei toeta. Proovin leida võimalikult palju aega iseenda jaoks ja hoida elutempot teadlikult aeglasemana.

Need ongi põhiliselt asjad, mida õppisin või milleni jõudsin tänu Figuuritamisele.

Lõpetuseks siis see paljude jaoks kõige tähtsam küsimus: kas ma kaalu ka ikka kaotasin? Jah, aastaga võtsin alla umbes 15 kilo. Kas ma olen siis nüüd sale? Ei, kaugel sellest. Olen ikka veel ümar ja pehme. Aga teate mis? Mul on sellest täiesti ükskõik. Ma olen terve, õnnelik,  tasakaalus ja saan endaga hästi läbi. Parandage mind, kui ma eksin, aga mulle on hakanud tunduma, et see on tunduvalt olulisem, kui mahtuda mingisse kujuteldavasse raami, mille keegi kusagil välja on mõelnud.