Reklaam sulgub sekundi pärast

KATI SUUN: „Kaotades kõik, kuid leides iseend“

Buduaar

Pilt: Karen Härms

„Vahepeal käisin ma oma eluga põhjas ära – nüüd olen tagasi ja tugevam kui kunagi varem,“ ütleb koolitaja ja suhtumistreener Kati Suun (32), kes on tänaseks kogenud rohkem kui mõni meist terve elu jooksul.

Noor naine on julgenud palju öelda ka „ei“ – eelkõige olukordadele, millest paljud meist unistavad. Miks siis? Et seda mõista, peab alustama päris algusest. Viis aastat tagasi elas Kati elu, mille poole enamik meist püüdleb või isegi kui ei püüdle, siis millest salamahti unistab. Abielu, lapsed, elu maal, uhke auhinnatud maja, elustiiliettevõte, aasta haridusesõbra tiitel, kogukonna tunnustus ja materiaalne kindlustatus – see kõik oli Katil olemas. Perenaine ise tegeles tol ajal, laste kõrvalt, mõisakooli ehitamisega ning aitas teistel alustada oma äri. Lisaks pidas ta oma pere jõududega üles ehitatud vanas mõisamajas, oma kodus, koolitusmaja. See oli Kati sõnul teadlikult püsti pandud äri, sest naisel, kellele ikka inimsuhted huvi on pakkunud, oli plaan ka ise tulevikus koolitajaks õppida. „Mulle meeldib kommunikatsioon ja inimesed ning nende omavahelised suhted,“ ütleb ta. Oma koolitusmajas kavatses ta ära õppida kõik koolitamise saladused. „Ma nägin erinevate koolitajate tugevusi ja nõrkusi ja vaatlesin, millal, kas ja kuidas meeskonnad avanevad,“ räägib naine, kelle juurest käis aastate jooksul läbi Eesti koolitajate koorekiht, kelle klientideks olid ministeeriumid, tippjuhid ja rahvusvahelised meeskonnad. „Olin need viis aastat kannatlik õpipoiss.
Olen küll läbinud igasugused koolid ja praktiline taust on ka olemas, aga võin öelda, et kõige rohkem õppisin koolitamise kohta Koolituskodus panni taga,“ naerab naine, viidades sellele, et tema köögist kõige kriitilisemate meeskonnaliikmete varjupaik.
„Need, kes ei tahtnud kaasa teha või olid koolitajas pettunud, tulid istusid ja vaatasid, kuidas ma seltskonnale süüa teen. Valasin kohvi ja usutlesin neid ja uurisin, et mida nad siis tahavad, mis nende mured-rõõmud on.“ Võitlus iseenda eest Kõik oli ilus – ometi ei jätkunud see idüll nii, nagu arvata võiks. „Piltilus elu küll, aga midagi oli valesti. Mingil hetkel ei tundnud ma üldse enam õnne, olin tühi kest ja vajasin abi,“ tunnistab Kati. Nii koputas naine psühholoogi uksele, et selgust saada. Rääkisin kõigest, millega ma tegelen ja sain üsna kohe ka diagnoosi – bipolaarne meeleoluhäire. „Ilmselt on see ebaterve, et ma oma noore ea kohta nii tubli olin olnud,“ naerab Kati. Sellest päevast peale muutus naise elu kardinaalselt. Kui muidu oli Kati depressioonis, siis poole aasta pärast peale diagnoosi olid kohal ka paanikahood ja raskekujulised söömishäired. Sümptomid, mida varem ei olnud.
„Mäletan, et kui ma ravimitest keeldusin, siis ütles psühholoog mulle, et ma ei tohiks olla isekas, sest see, milline ma olen, on koormaks kõigile.“
See lause oli nagu rusikahoop näkku – ja see paiskas mu maailma ja mõistuse veel rohkem segamini. Hakkasin ravimeid sööma. Hiljem selgus, et need on tegelikult skisofreenikutele mõeldud ja raskete kõrvaltoimetega. Selle toimeaine kvetiapiini ohtlikest kõrvalmõjudest on välismeedias palju räägitud, meil aga saab seda 100% soodustusega.“ Naisel soovitati taotleda ka 80% töövõimetust – ehk teisisõnu lasta määrata endale vaimne puue. Just see oli Katile esimene häirekell. „Asi oli läinud liiga kaugele. Kes ma ilma oma ambitsioonideta olen?“ mõtles naine ning otsustas, et aeg on võtta ise oma elu ja tervise eest vastutus. Sellest hetkest algas tema isiklik tervendamise teekond. Risk oli suur, sest arstid olid korduvalt öelnud, et see haigus pole ravitav ja ravimitevaba elu võib lõppeda hullumajas või isegi enesetapuga. „Hullu hundi rind on rasvane, eks ole!“ ja nii sündis otsus lahutada, maja müüa ja linna kolida. „Nii lootsime, et vähemalt üks meist saab normaalset elu elada ja lastel oleks ka üks turvaline keskkond – sest me ei teadnud, mis edasi hakkab saama.“ Vale minapilt Hulludiagnoosiga „pärjatud“ üksikema kolis linna, taskus 500 eurot – sest maja müümisega läks veel aasta peale kolimist. „Lapsed oli vaja lasteaeda ja kooli saada. Samal ajal maksta maja eest ning ka üürikorteri ja elu eest linnas.“ Lisaks lõpetas naine veel kooli. Kõigepealt oli vaja linnas mingi töö leida. Kuna Kati oli ka varem avanud toitlustusettevõtteid, siis sattus saatuse tahtel tema teele üks kohvik. Ta töötas end seal osanikuks ning sai mõne kuuga ennast nn pinnale – nii sai ta tühja korterisse lastele voodid osta. Sealt edasi läks kõik vaid ülesmäge ning ühel hetkel oli vaja jälle sammud seada Paldiski maantee psühhiaatriakliinikusse korduvvisiidile, kus seekord ootas Katit ees asendusarst. Naine rääkis ära oma loo ja edusammud, tegi uued testid ja juba teisel korral ütles arst midagi uskumatut: „Äkki sul ei olegi midagi viga, vaid sa olid lihtsalt oma elus õnnetu ja üritasid end kellegi teise reaalsusesse suruda ja töötasid ennast läbipõlemisesse?”
See neli aastat hiljem öeldud lause ajas Kati muidugi endast välja, kuid tänaseks on ta aru saanud, et pidigi selle kõik kaotama. „Selleks, et mõista, et see idüll ei olnud kunagi mulle mõeldud – lihtsalt see teadmine tuli väga raskelt.“
Kati ei süüdista siiski arste, vaid pigem iseennast, et ei osanud võtta kohe vastutust ega teadvustanud elamist vales minapildis. „See päris minapilt ongi võti õnnetundeni. Kui saame olla need, kes me oleme. Me mängime kedagi teist, et meeldida inimestele, kes meile ei meeldi.“ Kati võrdleb oma eelmist elu „ajakirja eluga“ – teda vaadati, imetleti ja toodi eeskujuks. „Kõige raskem hetk oligi teadvustamine – see, et olen vale mina üles ehitanud ja et ma ei sobi ka oma kaaslasega kokku,“ ütleb naine. „Mina tahtsin ärisid ja legende ehitada – tema oma maja ja rahulikku elu. No see pilt ei lähe kokku. Eks ma proovisin ka oma ambitsiooni kuidagi toita seal elades – ma ei tahtnud lihtsalt tööl käia ja oma aega ära istuda. Tahtsin, et mu elu oleks huvitav, eriline, sütitav. Tahtsin olla eeskujuks oma lastele. Tänaseks tean, et mul on lubatud olla täpselt see, kes ma olen!“ ütleb Kati, kes on oma kogemused ja õppetunnid kokku kogunud ka raamatusse „Ma ei ole hullult lahe“, mida võib pidada läbipõlemise ennetamise käsiraamatuks. [caption id="attachment_3053748" align="aligncenter" width="580"] Foto: Karen Härms[/caption] Pikseplika Kati teekond tervenemiseni on olnud põnev ja silmiavav, kuid samas ka raske ja hirmus, aga siiski ei vahetaks ta seda kogemust mitte millegi vastu. “Eks selles tugevuses mängib rolli ka minu vägi, mis mu sees pulbitseb. Ravitsejate maailmas kutsutakse mind pikseplikaks, sest sain plikana välguga pihta. See niitis mind mu ratta pealt maha, tõusin üles, pühkisin end puhtaks ja väntasin edasi. See on mu teine mantra elus. Shit happens – vänta edasi! Oma teekonnal hakkas naine õppima toitumist, meditatsiooni, TMK-d ja NLP teooriaid ning ka mindfulness’i. „Minu praeguse töö saab kokku võtta ühe sõnaga – olen suhtumise treener ehk mindset-coach. Treenin nii indiviide kui ettevõtete meeskondi. Uskumatu, mis tulemusi saavutab mõttemustrite murdmisega,“ ütleb Kati, kes ei nimeta end ei nõustajaks ega ka terapeudiks – küll aga suhtumistreeneriks – sest lisaks teooriale on kuhjaga kogunenud ka praktilisi kogemusi.
„Minu juurde jõudis üks lahutatud mees, kelle lapsed temaga ei suhelnud. Ta oli töönarkomaan, kes töötas vaid selle nimel, et saada päris oma laev, millega pere sõitma viia. Selleks, et nad saaks laevaninas seista ja siledat vett vaadata.
See oli aastaid olnud tema kinnisidee – mõistmata, et kui ta nii jätkab, siis sõidab ta seal üksinda. Selleks, et aju saaks ammu igatsetud tunde kätte, soovitasin tal alustuseks hoopis paat laenutada, järvele minna ja silmad sulgeda. Mees tegi, mida palusin, kuid mõistis, et see polnud üldse see tunne, mida ta oli ette kujutanud – ta oli õnnetu, sest oli üksi. Ta ei otsinud ennast enam oma laevast. Tänaseks on ta lastega jälle koos. Me lükkame eemale armsad inimesed ja unistame homsest, aru saamata, et oleme oma unistuste pantvangid,“ toob Kati näite sellest, kui väga meil vahepeal kõrvalseisja pilku vaja on. Õnn elab ... soolestikus Kindlasti on Kati jaoks olulisel kohal ka niinimetatud power-toitumine ja väga range terviserutiin. „Minu igapäeva toidulaualt leiab siis kurkumi, D-vitamiini, C-vitamiini, Boost Yourselfi supertoidusegud, magneesiumi ja pigem aluselise toitumise. Nendest harjumustest kirjutangi oma teist raamatut. Minu sõnum on see, et mida tervislikumalt me elame, seda rohkem aega meil on.“ Juba mais näeb ilmavalgust Kati uus raamat „Ma ei ole hullult ilus“, mis keskendub eelkõige keha tervenemisele, sest see, mida stress ja läbipõlemine kehaga teeb, on üsna kurb.
„Hakkasin ärevusest oksendama – ja see kasvas välja buliimiaks. Oksendamine ja emotsionaalse õgimise sööstud kestsid väga intensiivselt paar aastat.
See oli raske aeg. Enne diagnoosi mul sellist asja ei olnud. Mingil hetkel jäi näppu soolestiku raamat, kus autor selgitas loogiliselt lahti, et meie depressiooni ja vaimsete häirete põhjus võib elada ka soolestikus. Tartu ülikooli emeriitprofessor Selma Teesalu kirjutab oma raamatus, et serotoniin ehk õnnehormoon moodustub 80% soolestikus. Sealt algas minu teekond toiduga,“ räägib naine. „Sellest hetkest peale, kui hakkasin aru saama, et minu õnnehormoonist 80% moodustub soolestikus, hakkas mu elu täiskiirusel muutuma. Olen teinud kõik katsetused läbi – radikaalsest organic-taimetoitlusest ja ökohullusest, ökohäkkerite toidulisanditeni välja. Teeseentest ravimtaimedeni,“ räägib pärimusmeditsiini õppinud Kati, kes tänaseks on toitumisega äärmustest tagasi tulnud. „Katsetan ikka enda peal mitmesuguseid asju. Pooldan nn Vahemere dieeti ning hoian toidu puhta, värske ja võimalikult värvilise – looduslikus võtmes. Täna söön tavapäraselt, aga enam ei puudu minu toidulaualt mitte ühelgi päeval kurkum ja vitamiinid. Soolestiku tervise sisukohalt on väga tähtsal kohal Boost Yourselfi Digestion segu, mis minu jaoks on tegelikult üks geniaalsemaid nn mental-health-segusid Eesti turul,“ kiidab naine. „Minu eesmärk on olla vaba igasugustest dieetidest, kalorite lugemistest, tervislikest „väljakutsetest“ – tahan, et keha ise hakkaks ütlema, mida, kuidas ja miks ta vajab. Ma ei ehita üles programmi või väljakutset- ma ehitan üles elustiili.“ Aeg – suurim väärtus Aega on Kati alati väärtustanud ja otsinud võimalusi seda endale juurde tekitada. Juba plikana. Näiteks kui teised lapsed terve kuu kindla summa eest põllul rohisid, ajas ettevõtlusgeeniga Kati sama summa kokku ühe küünikontsertiga. „Rentisime küüni, ostsime nänni, pidasime kohvikut – ise esinesime, turundasime, müüsime. Ülejäänud suve saime lihtsalt passida,“ naerab Kati. “Ma tean, et kõik vaatavad ja imestavad, et kuidas ma seda kõike jõuan ja mina ei tohiks küll vabast ajast rääkida, aga vähesed teavad, et ma töötangi oma aja nimel. Tahan jõuda eluni, kus teen 6 kuud intensiivselt tööd: koolitan, kõnelen ja kirjutan ja teise poole molutan, reisin, tegelen oma laste, elu, armastuse, tervise ja iluga. Saan juba nelja tööpäevaga nädalas hakkama. Veel on natuke minna,“ naerab Kati. Intensiivsel tööperioodil võib ta teha 14-tunniseid tööpäevi, aga siis võtta sama palju aega ka niisama molutamiseks. „Võin ühel päeval terve päev diivanil lebotada ja „Bachelor in paradise’i“ vaadata ja teisel päeval turundusnõustamisi teha, ettevõtteid koolitada, tippettevõtjate mind set’i treenida ja õhtul veel lastega õppida. Kõige jõudmise saladus on see, et seda peab ise väga tahtma. Siis jõud kahekordistub!“ teab Kati omast kogemusest ja lisab: „Ma ise ei ole hullult lahe – olen tervelt lahe. Aga teen hullult lahedaid asju. Selles on vahe sees. Ma leian, et kõige suuremad „hullused“ on veel ees – aga kavatsen neid asju teha täiesti terve mõistuse ja kehaga.“ Kati viis nippi, kuidas oma elu elusamalt elada Tuleb leida üles see asi, see anne, mis meid õnnelikuks teeb. See miski, mis peatab aja. Ja siis tuleb seda arendama hakata. Tuleb leida endas rahu ja aru saada, mis eesmärke me tegelikult taga ajame ja miks. Mida rohkem me oma päris eesmärke analüüsime, seda selgemalt suudame tegutseda ja mida selgemalt me tegutseme, seda süsteemsem on meie elu. See aga jätab omakorda väga palju aega oma lastega tegelemiseks, puhkamiseks, reisimiseks ja armastamiseks. Need on need asjad, mis mind elama panevad. 1. Maga ennast välja. Soovitatavalt kindla režiimi järgi. 2. Naudi pisiasju. Peatu ja vaata pilvi, hinga sisse loodust. 3. Vaata endale igal hommikul kaks minutit otsa ja ole tänulik ka kõige väiksemate õnnestumiste eest. Isegi Harvardi teadlased on seda kinnitanud, et kaks minutit positiivsuse sisendamist päevas suurendab loovust 30%. 4. Ärge elage teiste unistustes. Sa ei pea ole ettevõtja, hustler (no kes? Tõlge on „prostituut, kaubaagent ja sahkerdaja“. Ma arvan, et see pole, mida öelda tahetakse. Hunt Kriimsilm? rööprähkleja? kahe isanda teener?), tippjuht või ükssarvik. Kui sind teed õnnelikuks palgatöö ja kodus aia eest hoolitsemine või muffinite küpsetamine, siis seda teegi. 5. Ja süümepiinad – need magusad süümepiinad tuleks maha jätta, kui elusat elu elada. Tuleks olla esmalt teistega arvestav hea inimene ja lõpetada kogu maailma valu endas kandmine. Vihast, valust ja negatiivsusest tuleks lahti lasta ning silmi kissitades päikesesse vaadata ja ajule uued eesmärgid anda – positiivsed eesmärgid.