Katrin Lust: Emad kärudega on Eestis nagu pankurid

Viimasel ajal on mu pilk jäänud kummalisel kombel pidama noortele emadele, kes jalutavad lapsekäruga linna peal. Juba mitu korda olen istunud mõnes kohvikus või vaadanud autoroolis, kuidas praktiliselt iga teine noor ema lükkab vasaku käega käru ja paremaga toksib sõnumeid. Või vastupidi. 

Eile tabasin end mõttelt, et "Mis asju nemad küll ajavad?"

Kui jälgida nende näoilmet ja sõrmede kiirust telefonil, siis võiks arvata, et tegu on pankuriga, kes liigutab miljoneid. Juuksed tuules lehvimas, pikk maani kleit seljas ning imik vankris marsivad nad terviserajal või niisama linna peal ainiti nutitelefoni süüvides. See käru, mida nad lükkavad, tundub vahepeal üldse rohkem sellise aksessuaarina. 

Titekäruga emad nutitelefonid peos meenutavad mulle kangesti Wall Street’il ringi sagivaid mehikesi triiksärkides ja ülikondades. Välimus on ainus, mis neid kahte eristab. Pankurite puhul on see kuidagi normaalne, et nad ka metroost väljudes ja tänavat ületades telefonis mingisuguseid äriasju ajavad. Emad kärudega sama asja ajamas panevad aga mõtlema.

Huvitav, mis see on millega nad tegelevad. Äkki tõesti liigutavad börsiturul miljoneid. Nad silmitsevad oma telefoni lihtsalt niivõrd süvenenud pilguga. Aga võibolla ma ei peagi seda kõike mõistma enne kui mul endal lapsed on…

Igal juhul huvitav fakt on see, et üks tuttav rääkis, kuidas tema naine sünnitas just kolmanda lapse ning et iga lapse sünni järel muutub abikaasa telefoniarve järkjärgult suuremaks. Keskmine summa, mis koduperenaisel telefonile kulub pidi olema kuskil 150 euro kandis. Selle sees on tuhandeid minuteid kõneaega ja sõnumeid. Loomulikult internet jne. Oluline on veel mainida, et koduperenaine pidi nutitelefoni vahetama pea iga kuue kuu järel, sest vana ei jõua tempo ja kiiruse osas muidu järgi.

Katrin Lust Buduaarile