MERIT RAJU KOLUMN : “KUIDAS SAADA sõltumatuks naiseks? “

Ma nimetan end elustiilidisaineriks. Näen elu mitmetahulisena tervisest tööalase eneseteostuseni ja rahast suheteni (ka iseendaga). Ja neist igas valdkonnas on meil elule oma ootused ja oma hetkeseis. Usun, et teadmine, mida tahan, julgus endale olulisi valikuid teha ja lõpuks veel igapäevased harjumused on just need, mis meid kõigis neis olulistes eluvaldkondades pisitasa eesmärkide poole viivad. Või neist eemale. Ja minu soov on ise kujundada ja elus hoida selliseid harjumusi, mis mind soovitud eesmärkideni aitavad ning samal ajal ka teisi samaks innustavad. Harjumustest kujuneb elustiil ning elustiilist elu ja tunne, millega seda elu elame. Ja just eesmärgistamise ja eesmärke toetava elustiili jagamisega ma tegelen – toimetades oma veebiportaali ja andes välja raamatuid ning korraldades festivali, konverentse, väiksemaid retriite ja erakonsultatsioone. Aitan kõigil kujundada elustiili nii, et see toetaks oluliste eesmärkideni jõudmist või tähtsate valdkondade kvaliteedi uuele tasemele viimist.

Kunagi aastakümneid tagasi unistasin töökohast kiiskavas pangahoones. See oli aeg, mil muud kontorid olid hallid või pruunid, pimedad ja vanaaegsed, väikeste akendega. Olles siis pangas tööl, hakkas mulle tunduma, et tegelikult tahan hoopis rohkem õhku, päikest ja vabadust. Ja muidugi vaba suve.

Nüüd olen juba 13 aastat iseenda tööandja ja seega teistest sõltumatu, ehkki nende aastate jooksul olen kahel korral mõneks ajaks ka kellegi teise juurde tööle läinud. Kõik need aastad on olnud aeg, mil olen teinud töiseid valikuid südame järgi ja see on andnud mu tööle ja elule sügavama tähenduse – ehkki mu projektid toimetavad enamasti nulli ümber, sest mul läheb meelest enda töötasu eelarvesse panna ja puhkamine on ikka tähendanud palgata puhkust. Aga mu töö ja puhkus, hobi ja kirg, ettevõtlus ja elustiil on kõik üks. Mida veel tahta? Kui lasteaialapsega kahekesi elama hakkasime ja ma samal ajal põhitöö kaotasin, ei viinud see mind veel päriselt kreeni, ent kui kaotasin aktiivse ettevõtjaelu tõttu oma tervise, jõudsin taipamiseni, et nii enam edasi saa. Midagi peab muutuma. Fundamentaalselt. Ma ei saa oma tervislikust seisundist nii palju sõltuda. Seega tuli esmalt tervis tööst ettepoole tõsta ning rahaliselt üles ehitada midagi jätkusuutlikumat. Sõltumatu naine tähendab minu jaoks ka vabadust sõltuvustest, näiteks magusast või muudest sõltuvusainetest või -tegevustest. Magusa vastu päriselt ükskõikseks muutumist seostan joogaga tegelemisega ja vabakutselise elu tähendusrikkuse, loovuse ja rahuloluga, sest see sai alguse, kui elasin ühe suve maal just sel moel nagu soovisin. See oli juba 10 aastat tagasi. Nüüd märkan selgemini, kui mul vahel ikkagi magusaisu tuleb: näiteks kui kõht on väga tühjaks läinud ja veresuhkur madal. Siis vajan ja olen nõus võtma ükskõik mida, milles suhkur sees. Muidugi püüan teha kõik, et see ei juhtuks, aga vabakutselise elutempo pole stabiilne ja seepärast võib mõnikord selliseid päevi ootamatult ette tulla. Aga teades, et külas pakutav magustoit on alati mu valik, mitte isu, vajadus ja sõltuvus, jääb mulle otsustusvabadus Ja enamasti ma magustoitu ei puutu, kuna see mulle emotsionaalselt midagi ei paku; kui ja olen soolasest kõhu piisavalt täis saanud, siis lihtsalt pole vajadust midagi magusat süüa. Hakkasin ka üsna kiiresti märkama, kui magusad need maiustused ja koogid tegelikult on ja mulle pole nii magusat vaja – see varjutab kõik muud maitsed. Kodus on meil igaks juhuks kookospalmisuhkur, sest tegin mõnda aega ise leiba ja vahel paneme seda lapse jaoks pannkookide või külmutatud marjadest tehtud toormoosi sisse või külalistele pakutavasse kooki. Kui vähe meil siis suhkrut kulub? 500-grammisest pakist on pool kulunud kahe aastaga.

Sõltumatu olen ka apteekidest. Mul on joogatehnikad ja looduslikud vahendid, millega hoian tervist ja see annab mulle kindlustunde planeerida oma töist kalendrit ja olla kindel, et laps käib iga ettenähtud päeva eelkoolis või lasteaias.

Üha enam püüdlen selle poole, et oleksin sõltumatu ka emotsioonidest. Muidugi olen emotsionaalne ja kirglik ning armastan palju suhelda ja naerda, aga lisaks teadvustan endale, et välja elatud emotsioonid teevad liiga teistele ja alla surutud emotsioonid hävitavad ennast. Seega püüan varasemast palju rohkem oma arvamust, hirme ja ootusi välja öelda, valides muidugi sõnu. Eriti lähisuhetes on see rohkem pingestatud, aga püüan olla aus, kuulata ka teist poolt ja avardada oma nägemust sellest, mis veel samas olukorras võimalik võiks olla. Usun, et teadlik suhtlemine, kus igaüks teab, mida sisimas tunneb ja arvab ning seda ka väljendab, nii et see teisele haiget ei tee, on väga-väga oluline igas olukorras – olgu see siis töine läbikäimine või vestlus lapse, lähedaste või kasvõi kassiiriga. Sõltumatu olen nüüd ka rahaliselt – või vähemasti selle lähedal. Mu sissetulekud tulevad erinevatest allikatest: erinevad loovprojektid, e-pood ja e-kursused, investeeringud, samuti toetab meid lapse isa. Osa mu sissetulekutest on passiivne või pooleldi passiivne. See on mulle väga oluline. Las ma selgitan. Ma ei ole laisk, vastupidi, näiteks eelmisel nädalal töötasin 60 tundi (tean, sest kasutan äppi, mis töötunde registreerib). Aga ma tunnen, et minu jaoks töötab see, kui sissetulekud ja tegevused on eraldatud. Näiteks sellise töömahuga teenisin eelmisel nädalal umbes 180 €. See tuli umbes 10 töötunniga – kahe artikli kirjutamise ja ühe massaaži pakkumise eest. Ülejäänud kulutatud aeg oli investeering, mille kohta ma ei tea, kas ja millal see midagi toob ja mul polegi seda ootust. Ja nii ma tahangi. Et mul oleks sissetulek millestki stabiilsemast ja samas jääks vabadus teha, mis just õige tundub ja sellises mahus, nagu hea tundub. Minu sissetulekust ongi seepärast 2/3 sedasorti stabiilne sissetulek, mis võimaldab valida tegevusi. Olen selle endale üles ehitanud kolme aastaga pärast läbipõlemist. Miks tahta olla sõltumatu? Kas teadsid, et raha pärast tekib peredes enim tülisid? Ja et väiksema sissetulekuga inimestel on pidev stress, mis rikub tervist? Ja statistika ei üllata: naistel on üldiselt väiksem palk, vähem varasid ja ettevaatlikumalt paigutatud säästud, pooled abieludest lahutatakse, enam kui pool lastest sünnib abieluväliselt, naised elavad kauem ja peavad kesise pensioniga pikemalt välja tulema. Oma rahaasjade korda saamiseks tuleb läbi käia päris mitmed teemad kuni lapsepõlveni välja. Millised raha kohta käivad uskumused on sealt kaasa tulnud? Kas rikkus on hea või halb? Kui küsida Eesti keskkoolinoorte käest, kelleks nad saada tahavad, vastatakse suurelt jaolt, et miljonäriks. Mida see nende jaoks tähendab? Priiskavat mittemidagitegemist? Mina tahan ka miljonäriks. Selles mõttes, et ma tahan ennast niimoodi tunda ja hinges ma juba olengi miljonär.

Elan vabana teiste määratud graafikutest. Saan valida töötamise aega, kohta ja sisu. Võtta vastu toredaid pakkumisi (ka tasuta tööd!) ja lükata tagasi neid, mis ei sobi.

Ma saan olla palju oma lapsega ja jalutada päevasel ajal. Töötada arvutiga suvel kodu lähedal botaanikaaias või rannas. Mul pole miljoni eest varasid ja mu sissetulekud kuluvad mu naturaalsele eluviisile peaaegu kogunisti ära. Aga mul on see chill tunne, et elu on ilus. Et mul on võimalik ise valida, millesse panustan. Et ma teen seda, mida tahan, ja nii palju, kui tahan. Ma armastan oma tööd. Kõiki projekte ja inimesi. Ja selle pärast ongi mu tööaeg tegelikult pikem kui teistel. Sest ma ei tee tööd selle jaoks, et saada mingeid asju, vaid et ma saaksin jagada seda, mida tunnen, et maailm vajab ja mina saan anda. Rahaline vabadus ei tähenda seega vegeteerimist. See ei tähenda ka üle võimete elamist. Vastupidi. See tähendab vähesest maksimumi võtmist. Kui joon haruharva midagi muud kui vett, näiteks kakaod, siis teen seda suure tähelepanu ja naudinguga. Kui jalutan, siis õhkan, milline värske õhk ja mõnus päev. Vanni tilgutan lõhnavat apelsiniõli ja mõnulen. Ja mu elus pole praegu reisimise aeg. Ma ei võta osa peaaegu ühestki meelelahutusest, sest ma ei taha meelt endast lahutada, vaid ikka kõigi meeltega kohal olla. Mind toidavad head suhted, looduses jalutamine ja palju üksi kodus olemine, mis seisneb enamasti töötamises. Suur osa arvutitööst saab tehtud püsti arvuti ees seistes, kollased, silmi säästvad prillid ees. Rahaline vabadus on andnud mulle võimaluse tegeleda loovate projektidega ilma rahalise surveta, ootuseta, kui palju pean sellega teenima, et see ära tasuks. Muidugi võiksid mu projektid ka ära tasuda, aga see pole mu esimene ega ainus eesmärk. Esimene on ikka inspiratsioon ja loovus, mis aitab teistelgi paremat elu luua. [caption id="attachment_3053227" align="aligncenter" width="580"] Foto: Triin Maasik[/caption] Kuidas siis saada sõltumatuks naiseks? Ilma pingutuseta ei tule ka mitte midagi. Muidugi on vaja ka usaldamist, minnalaskmist, kulgemist ja naiselikku nautimist. Aga lisaks sellele on vaja teada, mida sa tegelikult pikemas perspektiivis tahad. Võta paus ja mõtle, millist elu ja millise tundega elaksid sina paari aasta pärast! Meil on oma piirangud: mugavustsoon, kust alateadvus ei luba edasi kasvada. Meil on tuttav tavaline sissetulek, energiatase, tuju, jutuained. Kui kaldume tavapärasest liiga palju kõrvale, hakkab alateadvus meile jalga taha panema. Märka neid hetki, kus nagu hästi ei julge või kus jääd enne olulist esinemist või kursust haigeks, et sa ei saaks osaleda. Kõik alateadvuse õõnestav vastutöö! Kuidas sellega siis toime tulla? Inglise keeles on selleks väljendiks: be-do-have. Ole oma tuleviku-mina, tegutse, naudi tulemusi. Ole oma tuleviku-mina Riietu nagu sinu tuleviku-mina. Kujunda endale harjumused, mis oleksid sinu tuleviku-minal. See ei tähenda rohkem ja paremaid ja säravamaid asju. Võib-olla neid ka, aga neid pole vaja palju! See tähendab rohkem asju, mis väljendavad seda, kes sa tegelikult oled. See ei tähenda üle võimete elamist, pigem vastupidi. See on sisemine hoiak. Teatud keelepruuk. Kehahoiak ja rüht. Rahulolev enesekindel samm. Teadmine, et sa ei pea tegema midagi selleks, et teistele meeldida. Sest sa meeldid endale. Sa teed kõik, et meeldida endale. Ja see võib tähendada ka mõnda välist asja nagu uus kleit, aga ainult siis, kui sa neid muidu ei osta. Mõistad? Tuleviku-minale mõeldes ära keskendu mitte niivõrd sellele, mida ta omab, vaid kuidas käitub, tunneb, suhtleb ja kellega läbi käib. See on kõik hoiakud ja asjad ja isegi inimesed sinu ümber, mis on sinu tuleviku-mina elu osa ja sisemuse peegeldus. Need võivad olla mõned välised asjad, et oma alateadvus kaasa trikitada: hei, ma juba olen see, kellest ma olen unistanud! Tegutse Ilma tegutsemata ei juhtu palju midagi. Tee asju, mis kindlustavad, et jõuad sinna välja, kuhu soovid. Loe raamatuid, kuula taskuhäälinguid ja kursusi, mediteeri, ole tööl kasulik ja küsi näiteks, mida sa peaks tegema, et palka juurde saada. Ära lükka asju edasi. Isegi kui sa kardad. Eriti kui sa kardad. Naudi tulemusi Nii oledki sõltumatu naine. Alguses rohkem emotsionaalselt ja ajapikku üha enam ka materiaalselt. Sul on uus töö või uus hoog vanal tööl, sul on uued sõbrad (ja kallid vanad sõbrad ka) ja sa oled oi kui rahul. Mida enam sa näed, et suudad saavutada sulle olulisi eesmärke, seda enesekindlamaks muutud ja seda enam suudad veel uusi eesmärke saavutada.