Aleksandr Ivaškevitš: kunstnik, kes joonistab oma elu

Thbilisis sündinud Aleksandr Ivaškevitš lõpetas 1982. aastal Harkivi Kunstide Instituudi näitlemise erialal. Ukrainas elas mees seitsmendast kuni 22. eluaastani. Tallinnasse kolis näitleja 1985. aastal, asudes kohe tööle Vene teatrisse. Pärast tantsuõpinguid Ameerikas asutas ta 1993. aastal stepptantsustuudio Duff Tap Studio, kus tegutseb ise ka pedagoogina. Pildistamiskogemust on Aleksandril üle viieteistkümne aasta. Eelmise aasta algul ilmus tal koostöös kitarrist Kristo Käoga unikaalne plaat „Unustusse vajunud päev,“ millel kõlavad vene autorilaul ning luuleread tuntud vene poeetide sulest.

Olete näitleja, tantsupedagoog, fotograaf. Kelleks end ise peate?

Olen kunstnik, kes joonistab oma elu. Seda aga mitte ainult kunstilises, vaid loomingulises mõttes laiemalt – minu tegevus hõlmab erinevaid kunstivorme. Unistasin näitlejaks saamisest juba nelja-aastaselt, ja kui see unistus teostus, kujunes teater justkui puutüveks, millest hargnesid erinevad oksad: tants, kino, fotograafia, koreograafia, vokaal, tantsu- ja näitlejameisterlikkuse pedagoogika. See kõik moodustab minu elu ja motiveerib mind elama.

Olete töötanud Vene teatris 37 aastat?

Jah. See on väga pikk aeg. Oleks vale tegeleda ainult ühe suunaga. Elu on antud selleks, et elada võimalikult laiahaardeliselt, mitte mingisuguse väikese täpikesena.

Mis on Teie töös aktuaalne eesoleval kevadel?

Plaanis on mitmed uued näitused. Veebruaris avati Berliinis näitus, kus ka minu tööd on esindatud; 27. märtsil toimub minu isikunäituse avamine Riias, samuti kavatsen Riias läbi viia mitmeid fotograafia meistrikursuseid. Teatris on mul kuus umbes 15 etendust, tantsin ja õpetan tantsimist ning lisaks pildistan palju, huvi minu fotoseansside vastu aina kasvab.

Te pildistate peamiselt naisi?

Naised armastavad end pildistada lasta, pildistan sageli ka lapsi. Tugevamat sugu käib vähe – nende jaoks ei tundu see niivõrd oluline, ometi vajavad nemadki iseenda avastamist ja paremat tunnetamist, jäädes elus sageli tähelepanu ja komplimentideta. Paljud, kes tulevad minu juurde pildistama, on tunnistanud, et tegu ei ole pelgalt pildistamise, vaid psühhotreeningu või fototeraapiaga – nad hakkavad end pärast sessiooni teistmoodi nägema ja ka teised hakkavad neid tavapärasest erinevalt vaatama. Neid fotosid võiks nimetada silmiavavateks, ilmutuslikeks.

Teil on ka teatris peagi suur esietendus tulemas?

17. märtsil esietendub Vene teatri suures saalis Julia Augi lavastus Jaan Krossi romaani „Keisri hull“ ainetel, kus kehastan tsaar Aleksander I. Oluline roll, lootused on suured! Aga ma ei pea end andekaks. Talent avaneb siis, kui temasse usutakse, temaga töötatakse. Tean palju andekaid inimesi, kes on vastuolus teatri poliitika ja lavastajatega, kaotades seetõttu usu oma võimetesse.

Kunagi vestlesime vene teatrilavastaja ja -direktori Oleg Tabakoviga, kes ütles: „Kui tahad hinnata, milline näitleja sa oled, otsusta oma viimase rolli, mitte selle põhjal, mida sa tegid 20 aastat tagasi.“ Seepärast peab näitleja kogu aeg edasi liikuma ning selles protsessis on oluline lavastaja, kes näitlejatega mitte ei manipuleeri, vaid jälgib ja juhib neid õiges suunas.

Kas Eesti ei jää mitte liiga väikeseks teiesugusele andekale ja mitmekülgsele inimesele?

Jah, Eesti on väike ja teater, minu põhitöökoht, on veel väiksem. Mul ei ole sellist eesti keele oskust, mis lubaks mul Eestis enamat teha.

Olete ühes varasemas intervjuus öelnud: et olla õnnelik, tuleb leida töö, mis ei ole pelgalt raha teenimiseks ning inimene, kellega oma elu jagada.

Jah, olen siiani sama meelt. Just see teeb inimese õnnelikuks. Kogu meie aur kulub praegu kõige materiaalse peale, aga hinge, millega peaks tööd tegema, jääb tühimik. Aeg on selline, et tähelepanu pööratakse eelkõige asjadele: raha, autod, eluase... iga kahe aasta takka peab rõivaid vahetama. Ja kuidas teisiti saakski – sind ei saa ju ometi tõsiselt võtta, kui sind nähakse vanades riietes! Ometi nõuab hing rohkem tähelepanu. Filmilavastaja Andrei Tarkovski ütles, et kunst on inimese igatsus täiuslikkuse järele. Looming lubab meil inimesena kasvada, saada isiksuseks. Meie aga arvame, et kui sain juba direktoriks, olen järelikult tähtis. Kuid teispoolsuses ei hinnata meid ametinimetuse järgi!

Kas meie eludes jagub piisavalt armastust?

Kaasajal kasutatakse sõna „armastus“ nagu tegusõna. Mõiste „armastus“ on devalveerunud ja lihtsustatud. Tänapäeval teavad isegi lapsed, et armastus on kõigest keemia ja et see on ajutine. Armastust samastatakse seksiga – inglise keeles tähendab väljend „to make love“ seksimist. Tegeletakse armatsemise, mitte armastusega. Armastus on olemuslik! Sellele kontseptsioonile tuginesid läbi aegade maailma suurkujud. Armastus kasvab üle sõpruseks ja armastuse kõrgeim aste on vastastikune lugupidamine. Kui inimesed elavad aastaid koos, hindavad ja austavad nad jätkuvalt teineteises kõike inimlikku. On selge, et keegi ei saa elada probleemideta, kuid ebakõlad lahendatakse ja lugupidamine teineteise vastu jääb püsima. See on armastuse kõrgeim tase.

Teie arvates võib päriselt armastada vaid ühe korra elus?

Jah. Pean silmas tõelist armastust. Kunagi oli mul kohtumine ühe kooli 12. klassi õpilastega ning armastusest rääkides küsisin ühelt noormehelt, kas ta on kedagi armastanud. Tema vastas, et jah, seitse korda ühe aasta jooksul. See ei ole võimalik! Armastada saab vaid üks kord, vahel õnnestub ka kaks korda. Kõige ülejäänu puhul on tegemist millegi muuga. Telerist ja internetist tulvab lakkamatult labasusi, mis ajab noori segadusse, nii et nad ei suuda enam orienteeruda. Neilt võetakse ära kõrged tunded ja asendatakse need lihtsalt tungidega. Iha on igati normaalne tunne, kuid sel ei võimaldata areneda millekski suuremaks, vaid sisendatakse, et pole vaja aega raisata ning pannakse inimesed uskuma, et see kõik on pelgalt keemia. Kaotame pea ja seda teeb sootsium – keskkond, kus me elame. Inimesed on pragmaatilised – mõeldakse, et ta on hea inimene, mul on temaga mugav olla, mis seal ikka, abiellume. Mina aga räägin armastusest, millest kirjutasid Petrarca ja Goethe. Olen väga vanamoodne; mulle meeldib armastuse käsitlus, mis on tõsisem ja rohkem hinge arendav.

Teil võib olla väga raske praegusajal elada selliste õilsate väärtushinnangutega?

Teate, üldse mitte nii väga ammu, 30–40 aastat tagasi elatigi selliste tõekspidamistega. Arulage käitumine on tekkinud miskipärast viimase 30 aasta jooksul, mõnekümne aastaga on kogu inimkonna tuhandeid aastaid kestnud ajalugu pea peale keeratud. Kõik seadused ja arusaamad on ära muudetud, käibelt on kadunud mõisted nagu väärikus ja au. Tänapäeval on näiteks „neitsilikkus“ solvav sõna, sest vanaaegsete mõistetega on keeruline äri teha.

Te arvate, et inimlikud väärtused on asendunud tarbjamentaliteediga?

Absoluutselt! Kuna maailm on väga eripalgeline, leidub mõistagi ka inimesi, kes ei ole kõige eelpool kirjeldatuga kaasa läinud, seega ei saa kõiki ühte patta panna. Paraku domineerib peavool ja need, kes osutavad vastupanu, on vähemuses. Kahjuks hakkavad sedalaadi väärtushinnangud külge nõrgematele, kel ei ole veel hingejõudu, teadmisi ega oskusi end kaitsta, näiteks noored. Sellepärast ongi vaja teatrit!

Kas poeesia sünnib eeskätt kannatustest, valust, pisaratest ja piinast?

Jah. Miks kirjutatakse luuletusi peamiselt ajal, mil süda valutab? Ainult Puškin ja Shakespeare kirjutasid, millal tahtsid ja mida tahtsid. Aga kõik ülejäänud – isegi mina olen seda teinud – kirjutavad siis, kui on väga halb olla. Sel hetkel pöörame tähelepanu oma sisemaailmale ja see peegeldub meist tagasi. Kui meil on hea olla, ei märka me mitte midagi, tahame lihtsalt elu nautida, mitte seda sõnastada. Aga just valu lubab meil mõelda igavikulisest: oma kehast, armastusest, tõeliselt olulisest, nagu ka see, millise pagasiga me sellest elust lahkume. Praegu tajutakse valu ebamugavusena, aga inimene ei kasva, kui ta valu ei tunne. Kui mina ei mõista teise inimese valu, ei tunneta tema kunagi minu oma, nii me kõnnime teineteise kõrval – ja lõpuks on igaühel oma psühholoog.

Olete ühes varasemas intervjuus öelnud, et naised süüdistavad mehi, kuid nad on ise mehed sellisteks muutnud?

Lahkuminekus on süüdi mõlemad pooled. Süü on ebapiisavas hoolimises ja väheses tähelepanus. Sageli võideldakse abielu hoidmise nimel pikalt, aga tegelikult lihtsalt iseloomud ei sobi. Üritame omandada võõraid arusaamu, samas on kõik teadmised meie endi sees olemas. Kui õpiksime end kuulama, suudaksime endast ka aru saada. Selle asemel võtame aga kasutusele võõrad klišeed ja kohandame need mingile enda elusituatsioonile vastavaks, mõeldes, et just nii peab olema. Aga meie olukord võib olla ju hoopis teine! On inimesi, kes suudavad teineteist toetada ja andestada, aga on neid, kes seda ei suuda. Ja nii tekivadki teineteise suhtes õigustamata nõudmised. Paljud väärtused on kadunud, kõik tahavad ilusat elu, aga perekond nõuab loobumist millestki, mida sa võisid endale lubada siis, kui veel üksi elasid.

Mis teeb Teid õnnelikuks siin ja praegu?

Varem oli mul rohkem soove, ootusi ja perspektiive, praegu paraku vähem, kuna elukogemus on suurem. Maailm ei ärata hetkel erilisi lootusi ega tekita motivatsiooni, selle peab igaüks ise leidma. Kuid inspiratsiooni võib leida kõige lihtsamatest asjadest. Motiveerib see, et peab iseend ületama. Aasta tagasi andsime Kristo Käoga plaadi välja, oli raske, raha polnud – see oli sein, millest pidi üle hüppama, aga tegime selle ära. Praegu üritame korraldada näitusi, mis on samuti keeruline, kuid me siiski teeme seda. Ja tänu taevale, mul on minu teater!

Mis Teid inspireerib?

Inimene tuleb siia maailma üksi ja üksi ta siit ka lahkub, aga meist endist oleneb, millega me siit lahkume. Ei saa jääda kellegi peale lootma ega oma probleemidega teisi koormata, kuid võimalust mööda peab üksteist siiski aitama. Õigeusu kirikus on põhimõte: ära kunagi oota tänulikkust, vastasel juhul sa pettud, sest inimloomus on tänamatu. Sageli häälestame end millelegi, mis meile hiljem pettumust valmistab ja see pettumus röövib meilt elujõu. Heategu tehes ära oota kelleltki vastuteenet, heateost endast piisab.

Te usute, et igas päevas ootavad uued võimalused?

Kuidas kunagi. Mida vähem neid päevi järele jääb, seda rohkem on tahtmist neid millegagi sisustada. Ka mina olen vahetevahel kurb, et mõni asi ei tulnud välja, kusagil olin laisk, midagi jätsin tegemata. Maadligi vajumine takistab helget olemist – raskemeelsus surub maha nii sind ennast kui ka teisi. Seevastu, kui sa tunned end kergelt, aitab sind ka kõigevägevam ja energia tuleb kaasa.

Kas on midagi, mida tahaksite südamele panna Buduaari lugejatele, noortele naistele?

Läbi oma näituste, ja üldse fotograafias laiemalt, tegelen ma sisemise ilu mõistega. Kogu sotsiaalmeedia – Instagram, Facebook, TikTok – tekitab šabloone, mida on lihtne müüa. Seal poseerivad naised ja mehed on nii ilusad, kõigil on tugevad lihased ja kaunis büst ja kõik teised, kes sellised välja ei näe, vaevlevad kompleksides. See on vale lähenemine.

Üks minu fotoseeria kannab nime „Buduaar“. Naised, kes tulevad pildistama teksades, panevad kleidi selga – ja sa näed Naist suure algustähega, kes kiirgab naiselikku ilu, mitte ei näita lihtsalt keha, millesse mehed suhtuvad nagu tööpinki, mida oleks päris tore „nühkida“. See on labane ja odav! Kui noored naised end niimoodi välja pakuvad, siis ei tohiks nad solvuda, et neid ära kasutatakse. Suhetes peab alati salapära olema ja ma ei pea siin silmas saladusi, vaid just salapära ja tundlikkust.

Teie aktifotod on väga sügavad ja tundlikud...

Kui inimesed mu aktifotosid vaatavad, siis nad näevad paljast keha, kuid keegi ei ütle, et see oleks labane. Selles just peitubki naiselik salapära, kui naine ei demonstreeri oma kaunidusi. Keegi ütles kunagi, et seksuaalne naine peidab oma seksuaalsust ja muutub seeläbi veelgi ihaldatavamaks. Aga mitteseksuaalne naine üritab oma seksuaalsust demonstreerida ja muutub seeläbi odavaks. Kui naine tahab olla ilus, peab ta säilitama oma naiseliku loomuse ning meeles pidama, mida tähendab naiselikkus – ja kindlasti ei tähenda see pelgalt kortsude silumist ja keha trimmimist. See kõik on ajutine, see on mood, aga mood möödub. Kõigile tundub, et mina juba vanaks ei jää. Aga kõik me vananeme ja muutume mitteatraktiivseks. Elu mõte seisnebki selles, kuidas õppida väärikalt vananema.

Keegi ei viitsi enam vaeva näha ega tööd teha?

Mulle väga „meeldivad“ Ameerika imemasinate ja -seadmete reklaamid stiilis: „Kui te hakkate sellega oma keha treenima, tekivad kõhulihased nii hõlpsalt, et ei ole vaja isegi higistada!“ Paraku ei saavuta elus midagi, kui asja kallal ei ole vaeva nähtud, kui selle nimel ei ole higi valatud. Tööd peab tegema! Nii füüsiliselt kui vaimselt. Elu on töö ja armastus on ka töö. Ka perekond on töö. Rahulolu ja eneseaustus peaks sündima läbi teadmise, et suutsime, meil õnnestus. Aga tööd ei taheta teha, vaid hoopis lulli lüüa! Kõik tahavad eimillegi eest raha saada.

Jõuame tagasi mõtteni, et suvalise töö asemel peab leidma sellise, mida sa teed südamega. Aga selleks tuleb õppida end kuulama. Paraku survestavad meid ühiskond ja sõbrad, kes ise midagi teha ei taha, aga samal ajal ei talu, kui keegi nende kõrval midagi teeb. Mina usun, et elamine on töö omaenda rõõmu nimel.