EESTLANNA PRANTSUSMAAL: illusioon tõelisest prantslasest purunes esimesse kodulinna jõudes…

Foto: 123rf

Buduaari ajakiri

Sirle Trestip

Pärast kümmet Prantsusmaal elatud aastat tekkis mul soov lahata tõelise prantslase olemust, kirjutab Buduaari kolumnist Sirle Trestip.

Kergekäeline üldistamine ei ole mulle kunagi meeldinud. Näiteks selline, kus keegi teatab pärast esmakordset puhkusereisi Rooma, et teab nüüd täpselt, millised itaallased on – mida nad söövad ja kuidas käituvad. Esiteks on põhja- ja lõuna-itaallased täiesti erinevad ja igas riigis on nii palju inimesi ja isiksusi, et kõigi tundmaõppimine võtab omajagu aega. Just sellepärast ei tahtnud ma oma esimestel Prantsusmaal elatud aastatel vastata küsimustele tüüpilise prantslase kohta – kuidas ta riietub või puhkust veedab.

Kümme aastat hiljem, millest pool on veedetud prantslasest elukaaslasega, tekkis mul just vastupidine soov – jagada inimestele oma kogemusi Prantsusmaal: arutleda nende ilu- ja toiduharjumuste üle, lahata naisena karjääri tegemise võimalusi ja mõtiskleda stereotüüpide üle.

Enne Prantsusmaale kolimist kujutasin tüüpilist prantslast ette triibulises meremehesärgis jalgrattal noormehena, must barett peas ja baguette käsivarre all – või elegantse kontsakingades punaste huultega prantslannana, kel sigaret ühes käes ja veiniklaas teises. See illusioon purunes esimesse kodulinna jõudes, mil kirju kultuuride segu pani mind kahtlema, kas olen ikka õiges maailmajaos.

Ma ei lasknud end esmasest pettumusest heidutada ja olin endiselt entusiastlik. Heledanahalise blondi noore neiuna tundsin end prantslaste poolt vastu võetuna. Küll aga oli kaugelt aru saada, et ma pole prantslane. Pärast esimese prantsuskeelse lause pusserdamist pöörati vestlus tavaliselt kohe ingliskeelseks. Lisaks tundus mu riietumisstiil kuidagi ajast ja arust. Kuna olin noor, natuke ebakindel ja pidasin Prantsusmaad globaalseks moemekaks ning prantslaste eluviisi maailma ihaldusväärseimaks, tahtsin hirmsasti võimalikult ruttu sisse sulanduda ning nende kombed ja stiili üle võtta.

Esimeseks sümboolseks verstapostiks sel teekonnal sai pühapäevane lõuna mu tollase ülemuse juures, mõni nädal pärast kolimist. Olin elevil, kuna sain nii ruttu prantslaste kodu näha ja nende lõunasöögitraditsioone kogeda. Ootusärevus kadus hetkel, mil nägin lõunasöögiks pakutavaid austreid. Ma ei olnud neid kunagi varem söönud ja paljas mõte lödiseva elusa lima allaneelamisest ajas kõhu keerama. Mu kostitaja selgitas, et õiged prantslased ei naudi midagi rohkem, kui pühapäeval sõprade või pere seltsis turult kümmekond austrit osta ja need klaasikese valge veini saatel mõne baari terrassil ära süüa. Otsustasin, et pean need austrid endale kuidagi sisse saama ja samal ajal naeratuse suul hoidma.

Olgugi, et esialgu oleks mul see libe auster sama kiiresti suust välja lipsanud, suutsin tänu rohke saia söömisele oma lõunaeinega hakkama saada. Seda nähes valas kostitaja mind kiidusõnadega üle ja naljatas, kui hästi ma Prantsusmaale elama sobin. Minu jaoks oli asi naljast kaugel ja ostsin endale järgmisel nädalal sihikindlalt austrite avamise noa ning otsustasin, et õpin austrite söömist nautima.

Endalegi märkamatult on austrid ja muud alguses kahtlasena tunduvad mereannid täna mu söögilaual sage nähtus. Lisaks olen aastate jooksul teisigi asju prantslastelt omaks võtnud. Näiteks veinikultuuri, formaalse viisakuse ning turu ja väikeste butiikide eelistamise kaubanduskeskustele. Nooruse kõhklused on kümne aastaga asendunud enesekindlusega ning täna vaatan prantslaste eluviisi palju kriitilisema pilguga kui esimestel aastatel. Loomulikult leidub neid harjumusi, mis mulle siiani arusaamatuks jäävad – pool päeva kestvad perekondlikud eined, streigid ja prantsuse bürokraatia.

Ma ei arva, et võõrsile kolides peab end kindlasti muutma. Küll aga soovitan olla võimalikult avatud ning võtta üle need kombed, mis positiivsena tunduvad. Kõik negatiivne tuleks lihtsalt sinnapaika jätta, sest niisama vinguda pole mõtet ja tervet rahvust niikuinii ei muuda.

Sirle Trestip