Indrek Arula: kui kõik lähevad vasakule, siis mina lähen paremale

3 kommentaari
Indrek Arula: kui kõik lähevad vasakule, siis mina lähen paremale

Indrek Arula on kõikidele moegurmaanidele kindlasti tuttav nimi. Tema näol on tegemist mehega, kes kuulab eranditult alati oma sisemist häält ja sellest lähtuvalt tehtud otsused on mehe just sinna lennutanud, kus ta hetkel on: Indrek teeb, mida ta armastab, ning just selles peitubki tuntud moefotograafi ja filmirežissööri edu võti. Kohtusime Indrekuga hämaral reede õhtul ühes kesklinna kohvikus ja rääkisime tema tööst ning elust pisut pikemalt. 

Indrek Arula on kõikidele moegurmaanidele kindlasti tuttav nimi. Tema näol on tegemist mehega, kes kuulab eranditult alati oma sisemist häält ja sellest lähtuvalt tehtud otsused on mehe just sinna lennutanud, kus ta hetkel on: Indrek teeb, mida ta armastab, ning just selles peitubki tuntud moefotograafi ja filmirežissööri edu võti. Kohtusime Indrekuga hämaral reede õhtul ühes kesklinna kohvikus ja rääkisime tema tööst ning elust pisut pikemalt.

Pea kümne aasta eest pealinnamelu eest vaiksesse ja müstilisse Haapsallu kolinud Indrek on nõutud mees – seda eriti just fotograafia- ja filmimaailmas. Tema tööd peegeldavad alati osakest tema hingest ning neid vaadates on selgelt aru saada, et mees ei tegele fotograafia ega filmindusega pelgalt raha teenimise eesmärgil, vaid sellepärast, et tal on selle vastu sõnulseletamatult suur kirg.

Kaamera taga olemine on olnud Indreku suureks unistuseks juba lapsepõlvest peale. „Mäletan, kuidas ma aitasin kino-onul filmirulle mööda mõisatreppi kinoruumi viia. Ta rääkis mulle plakateid riputades alati järgmise nädala filmidest. Iga kord kinost koju jõudes oli mul nii hea tunne, et hüppasin lausa rõõmust õhku! Rääkisin alati oma vanematele suure õhinaga, mis filmides toimus. Ma ei teagi, miks ma alguses üldse fotograafiks hakkasin ja alles siis liikuva pildi peale üle läksin, aga see on asi, mida ma tõesti teha tahan.” Oma suureks plussiks võtteplatsil peab mees spontaansust. „Kohanen väga kiiresti uute olukordadega ja suudan vastavalt situatsioonile kiiresti lahendusi leida.”

Fototöötlus võiks jääda minevikku

Fotograafiks võib Indreku sõnul saada igaüks, kuid see, kui suurt mõju tema töö publikule avaldab, sõltub siiski suures osas ka inimese kutsumusest. „Iga kunstniku käekiri on tema anne. Kui vaataja selle tema töödest üles leiab, siis on tegu andeka fotograafiga. Õppida on võimalik ainult seda, kuidas kaamera tööle panna, kus mingid nupud asuvad, kuidas statiividega toimetada ja kuidas valgusega mängida, aga meeleolutunnetus on asi, mida õppida ei saa,” arvab Indrek, kes peab oma tööde hingestatust väga oluliseks. „Minu jaoks on oluline, kuidas mu töö publikut puudutab. See, kui keegi fotot või filmi vaadates ära tunneb, et see on minu tehtud, on äärmiselt suur kompliment.”

Iga naine loodab fotograafi poole pöördudes saada endast palju kauneid pilte. Hullumeelne fotode töötlemise mood on tänaseks õnneks minevikku jäänud. Kui veel mõne aasta eest töödeldi erinevate programmide abil pildil poseerivaid kaunitare peaaegu tundmatuseni, siis nüüd on trend hoopis vastupidine – fotosid töödeldakse nii palju, kui vaja, kuid nii vähe, kui võimalik. „Naised soovivad alati igal pool head välja näha – täpselt sama lugu on ka fotodega. Kui ma teen naisest pildi, kus ta ennast heas mõttes ära ei tunne, siis on see tema jaoks kompliment. See on pisike asi, mis omab tegelikult väga suurt jõudu: hea foto tõstab naise enesehinnangut, ta hakkab automaatselt särama ja positiivseid asju ning inimesi ligi tõmbama,” arvab mees. „Naiste vahanukkudeks töötlemise periood on õnneks läbi saanud. Näiteks Kate Mossist tehti hiljuti fotod, mida ei töödeldudki – kõik pisivead olid alles jäetud. Minu meelest on ületöödeldud pildid tunduvalt hullemad kui täiesti töötlemata pildid.”

Kahe poole sünergia

Kuigi Indrek veedab suurema osa oma ajast kaamera taga, pole talle võõras ka kaamera ees olemine. „Olen osalenud mitmetes reklaamides, näiteks võtsin osa ka Martini reklaamnäo valimisest. Usun, et mõlemal pool kaamerat olemine annab mulle palju juurde – seda just eriti režissöörina. Nii oskan ennast näitleja või modelli olukorda panna ja mõistan teda seeläbi paremini. Samamoodi saan ma ise kaamera ees olles paremini aru, millised on režissööri või fotograafi soovid. Kahe poole vahel peab tekkima sünergia – ilma selleta pole tulemus nii hea, kui see potentsiaalselt olla võiks. Ma oleksin nõus mõnes Hollywoodi filmis isegi teekannu mängima – lihtsalt selleks, et näha, kuidas see töö seal käib,” räägib Arula, kelle meelest võiksid eestlased julgemini ka piiride taha pürgida.

Iga uue pakkumise peale mees rõõmust õhku ei hüppa. „Stabiilsus on hea, aga mulle ei meeldi rutiin. Mõnikord tuleb ka teistele võimalus anda ja ise ei öelda. Seda on küll raske teha, aga kui pakkumine minus äratundmist ei tekita, siis ma lihtsalt ei võta seda vastu. Kõige hullem tunne on see, kui ütled jah, aga tegelikult sooviksid ei öelda. Keeldumine nõuab selles mõttes mõnikord päris suurt julgust. Kui sa teed tööd, mida väga teha tahad, siis tuleb ka tulemus, mida näha soovitakse. Kui asja tehakse vastu tahtmist, siis ei taha seda keegi näha,” leiab fotograaf.

Indreku arvates on tüüpilised parameetritele vastavad modellid suhteliselt igav fotomaterjal. „Kõige tähtsam on side fotograafi ja modelli vahel. See, kui ilus on modell, ei mängi tegelikult üldse suurt rolli. Minu jaoks on väga tähtis ka modelli iseloom. Selleks, et inimesega korduvalt koostööd teha, peab omavahel klappima. See suhe kajastub ka fotol. Kui inimesel on hea hoiak, siis tuleb ka ilus pilt, mis vaatajat kõnetab. Kui osata õiget hetke tabada, on võimalik igaühest ilus foto teha. Pildil olev inimene peab olema sisukas – kaunist, kuid tühjast inimesest ei saa nii head pilti.” Eesti naine on fotograafi meelest Eesti Nokia. „Eesti naine on nii ilus! Igapäevaselt kohapeal viibides seda võib-olla nii hästi ei näe, aga kui välismaalt tagasi tulla, siis on vahe koheselt märgatav. Juba see, et meie väikese rahvaarvu kohta on maailma modellindusse valitud väga palju eestlannasid, räägib enda eest. Mulle väga meeldivad Eesti naised ja ma siiralt loodan, et Eesti naistele meeldivad ka Eesti mehed.”

Moodi ei järgi

Moetrendide pulsil tuntud fotograaf ise igapäevaselt oma kätt ei hoia. „Kui mulle mingi asi meeldib, siis ma selle endale ka soetan. Meeleheitlik trendide järgimine pole kindlasti minu rida. Kõige sümpaatsem trend on minu jaoks alati ajatu ja elegantne ülikond. Kannan pintsakut ja ülikonda nii tihti kui võimalik. Pole vahet, kas tegemist on Bossi või Baltmani toodanguga, bränd ei mängi siinkohal olulist rolli. Pigem tuleks tähelepanu pöörata lõikele ja selle sobivusele. Kuigi jah, kes ei sooviks Hugo Bossi ülikonnas punasel vaibal kõndida,” muigab Indrek.

Kuidas siis saada nii edukaks, et Bossi ülikonda kandes punasele vaibale jõuda? „Edukate ja edutute inimeste vahe on selles, et edutud loobuvad ühel hetkel üritamast, aga edukad võitlevad lõpuni välja.” Oma tulevikuplaanidest mees siiski rääkida ei julge. „See filosoofia on mul väga selge – öeldakse ju, et ära hõiska enne õhtut! Kuulan alati oma sisemist häält ja teen kõik oma otsused sellest lähtuvalt. Mulle meeldib tee, mida mööda ma käin, ja loodan, et see viib mu sinna, kuhu soovin jõuda,” tunnistab Indrek, kes on siiani oma valikutega väga rahule jäänud ning minevikus mitte midagi muuta ei sooviks. „Kui kõik lähevad vasakule, siis mina lähen paremale. Mulle meeldib alati oma teed otsida.”

 

 

Tekst: Heidi Ruul

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar kevad 2015