Kristeli lugu lapseahistajast: Tule mulle külla, mul on torti!

Ma tahaksin avaldada loo, mis sammub minuga koos ilmselt lapsepõlvest surmatunnini kaasas. Lugu võiks avardada nende lapsevanemate silmi, kes küll armastavad oma lapsi, kuid annavad neile rohkem vabadust, kui vaja. Tahan näidata, millised võivad olla selle tagajärjed. 

Kuna ema ja isa olid koguaeg tööl, et lapsi toita ja katus pea kohal oleks, siis olin mina vanema venna ja noorema õega kodus nagu George džunglis. See tähendab, et olime väga tihti omapäi. Võisime teha, mida iganes hing ihaldas - kasvõi poole ööni õues mängida ja ringi uidata. Erinevalt vennast, tundsin, et väikese õe eest hoolitsemine oli rohkem minu teha. Seega enamasti vend uitas sõbraga ning mina siis õega, kes oli tol ajal 4aastane. Mina ise olin sel ajal 8aastane.

Kui isa tööl polnud, siis napsutas ta koos sõpradega ema töölt tulekuni kodus. Või no sageli oli tegemist mitte napsutamise, vaid joominguga ning isa joomingukaaslastest said meile sagedased külalised ja toredad onud. Ega selline asi emale väga meeldinud, kuid ta ei saanud sinna midagi parata. Meie lõbusad ajad (lõbusad ajad sellepärast, kuna siis täiskasvanud pöörasid meile rohkelt tähelepanu) said aga läbi, kui isa oli pohmell ja peavalud ning tal tuli taas tööle asuda.  

Ühel õhtul, kui isa ja ema olid õega ära ning mina vennaga kodus, tuli üks nendest toredatest onudest meile külla. Ta tundub mulle tõesti tore, kuna tavaliselt tundis ta rohkem mu tegevuste vastu huvi kui vanemad. Arvasime vennaga, et ta tuli isale külla, mistõttu ütlesime kohe, et vanemaid ei ole kodus. Tema oli nõus aga ootama jääma. Pärast mõnda aega ootamist küsis, et kas me äkki soovime talle külla tulla, et ta tooks meid pärast tagasi, ja et tal on kapis suur tort. Minul muidugi läksid silmad suureks, sest ma olin väga suur magusasõber ja tahtsin nii väga midagi muud peale präänikute ning Lehmakommide. Veensin venda, et me läheksime, aga tema ei tahtnud. Ma ei tahtnud üksi minna, aga onu ütles, et toob mu kohe tagasi pärast tordi söömist. Ma läksingi - tahtsin nii väga seda magusat torti. Kuna tegemist ei olnud võõra onuga, ei osanud ma ka midagi halba aimata. 

Kui me jõudsime onu juurde, siis alguses vestles ta minuga hästi palju. Ajapeale olin ma natuke kannatamatuks muutunud ning pudistasin ääri-veeri sõnu, et kas torti ikka ka saab. Lõpuks, kui torditükikese sain, vestlesime veel. Ta tundis väga palju huvi minu kohta. Puistasin veidi südant ja ütlesin: "Igatsen emmet ja issit, sest me ei ole koos teinud midagi lõbusat kaua aega." 

Aeg venis pikale, ütlesin korduvalt, et sooviksin koju minna. Südamele langes kivi, kartus tuli hinge. Kui onu oli eemale läinud, otsisin lauatelefoni ning helistasin koju. Jumal tänatud, et olin suutnud kuidagi numbri meelde jätta. Ema võttis vastu, sosistasin telefonitorusse hirmunult: "Ema, palun aita mind!". Ema vastas: "Kallis, kus sa ..." Vaikus. Pähe turgatas mõte, et kuidas ema sai toru ära panna, kui ma olen surmahirmul. "Ema, kas sa kuuled?" Vaikus. 

Vaatasin toaukse poole, seal seisis onu lauatelefoni juhtmed käes ja karjus: "Ei helista sa kellelegi! Ei saa koju!" Ma ei osanud leida ühtegi väljapääsu. Hakkasin lihtsalt nutma.

Onu viis mu teise tuppa ning pani ta tugitooli istuma ja istus ise ka. Mõtlesin, et kui ma olen tubli, siis ta laseb mul minna. Kuid ta ütles: "Võta riided seljast!" Käskis võtta kõik riided viimseni ära. Pärast seda läks mul silmanägemine pisaraist uduseks. Ta küsis minu lohutuseks miskipärast nüüd kummalisi küsimusi: "Mis sul koolis vaja läheb? Kas midagi veel peale pliiatsite? Saab muretsetud!" Jäin nuttes magama. Mäletan, et tuli mu kõrvale ja katsus mu keha.

Ärkasin keset ööd. Palusin sisimas kõrgemaid jõude, et tasakesi pääseda siit, et onu ei ärkaks. Läksin vaikselt esikusse. Olin toast haaranud kaasa kõik riided, mis kiiresti leidsin, peale aluspükste. Koridoris olid meesterahvad, kes vaatasid ehmunud nägudega, miks veidi üle meetrine tüdruk kuskil kolme ajal öösel ringi liigub, aga ma üritasin olla täiesti märkamatu ning kiiresti pageda. Jooksin Koplis trammirööbastel, kui järsku peatus patrullauto. 

Politseinik küsis: "Miks sa üksi väljas jooksed, kus on su vanemad?" Mina vastas: "Ma ei ole üksi, ma sidusin paelu. Jooksen emale järgi, ta ootab mind trammipeatuse lähedal minust eespool." Imekombel jäädi mind uskuma. Ma ei tahtnud valetada, aga ma ei tahtnud ka, et mind jälle turvakodusse viidaks nagu siis, kui isa meid napsutamiste ajal ripakile jättis ning me linna peale uitama läksime. Kuna elasime siis kesklinnas, polnud mul õnneks kaugele vaja minna, vastasel juhul oleksin ära eksinud ja vabatahtlikult patrullautoni jooksnud.

Koju jõudes langes küll kivi südamelt, aga seda asendas kurbus. Kõik pereliikmed magasid ega liigutanudki ukse avamise peale. Mind valdasid mõtted sellest, kas ma veel elan üldse? Mina ei magaks, kui üks pereliikmetest oleks teadmata kadunud. 

Selle on puhul ei saakski pealt vaadates aru, et see soliidse väljanägemisega härrasmees võib olla lapseahistaja. Ma leian, et vanemad ei tohiks oma lastele liiga palju vabadust anda ja peaksid olema kursis sellega, kus nende lapsed viibivad ja millega tegelevad. Ma ei kujuta ette, mis oleks saanud, kui mul ei oleks olnud kiiret reageerimisvõimet ja piisavalt taipu selles vanuses.

Selle loo tõttu olen ma väga kahtlustav keskealiste või vanemate meeste suhtes, kes minu vastu mingitki huvi üles näitavad. Õnneks on mul väga mõistev, hooliv ja armastav kaasa, kes aitab lapsepõlve traumast üle olla.

Buduaarile Kristelilt

PS! Kui sul on oma lugu rääkida, siis saada see aadressile [email protected]. Avaldatud loo eest honorar 10 €.