Linnanaine maal: uus nurruv pereliige ja jaanimöll

8 kommentaari
Linnanaine maal: uus nurruv pereliige ja jaanimöll

Jaanid möödas,  meel  on ergas ja valmis uuteks väljakutseteks, täpselt nii algas minu jaoks jaanijärgne nädal. Kuigi möödunud nädal oli üpris kiire, õnnestus mul kõik plaaneritud asjad siiski täide viia. Leidsin aega käia marjul, kalal, seenel, teha jaaniks ettevalmistusi  ja isegi natuke  aias toimetada.

Jaanid möödas,  meel  on ergas ja valmis uuteks väljakutseteks, täpselt nii algas minu jaoks jaanijärgne nädal. Kuigi möödunud nädal oli üpris kiire, õnnestus mul kõik plaaneritud asjad siiski täide viia. Leidsin aega käia marjul, kalal, seenel, teha jaaniks ettevalmistusi  ja isegi natuke  aias toimetada.

Kõige suurem tähendus minu jaoks oli kolmapäevane sõit Tallinnasse ja Järvamaale. Ei saa mainimata jätta, kui raske oli viibida sealses keskkonnas. Kopsud lausa täitusid heitgaasidega ja see oli rohkem kui lihtsalt tajutav. Hämmastav on mõelda, et kuidas ma seda Tallinnas elades tähele ei pannud ja rahus kannatasin. Kuid Tallinnas käik oli vaid üks osa  päevast. Tagasiteel käisime läbi mu ema juurest ja võtsime auto peale ka meie pere uue liikme kiisupoiss Rudolphi.  Olime otsustanud teha rõõmu nii endale kui ka anda märku hiirtele-rottidele, et nad pole enam omapead. Kuigi Rudolph oli algul väga pisike, on ta nädalaga jõudsalt kasvanud. Siiski toidan ma teda siiani veel lutipudeliga. Talle see sobib. Esimesel päeval oli ta meie suhtes ikka kahtlustav ja ehmatas meid oma susisemisega, kuid teisel päeval lõi juba nurru ja nõudis häälekalt süüa. Nädala jooksul õppis ta ära jooksmise ja mängimise. Umbes kolmandal päeval hakkas käima pissil ja kakal oma potil, mingeid suuremaid pahandusi ta korda pole saatnud. Kuigi ma algul olin ikka mures, siis nüüdseks olen jõudnud arusaamisele, et uus lemmik pakub vaid rõõmu ja annab meile kõigile oma seltskonnaga palju särtsu juurde.

Väikese kassipoja eest hoolitsemisele lisaks pidin ka kohandama oma aega nii, et suudaksin ilusti võtta vastu külalised jaanipäevaks. Jaaninädalavahetusel tulid meile külla Indreku sugulased ja jaanid möödusid üheskoos. Ilene sai mängida oma tädipoegadega ja meie saime lihtsalt muljeid vahetada. Jaaniõhtul seadsime sammud Jaanimäele, kus toimus kohalik jaanituli. Tegelikult oli tore pidu ka Tsiistres, kuid meie kahjuks sinna ei jõudnudki.  Jaaniõhtu üks osa oli koduõlle võistlus. Kuigi mina suur õllesõber pole, tundus mõte teha koduõlut põnev väljakutse, seda enam, et hiljuti sai läbitud ka kalja- ja õllekoolitus, olin valmis proovima. Oma koduõllega saavutasin ma jaanipäeval auväärse 2. koha. Pole paha võttes arvesse asjaolu, et varasemalt ma ise õlut teinud pole. Lisaks koduõlle võistlusele esines jaanipeol bänd, mis tantsitas rahvast varajaste hommikutundideni. Inimesi oli kohale tulnud lähemalt ja kaugemalt. Seltskond oli meeldiv ja vähemalt minule jäi see jaanipäev kauaks ajaks meelde.

Päev pärast jaanipäeva toimus Plaanil vikatiga heinaniitmisvõistlus, meil Missos toimus Pullijärve jooks. Kuigi ma alguses plaanisin jooksma minna, langetasin otsuse lõpuks hoopis Plaani kasuks. Ei ole põhjust kahetseda, sest kohapeal jagus tegemist kõigile: oli võimalik õppida tegema pärgasid, vihtasid, võtta osa erinevatest võistlustest ja süüa maitsvat mulgiputru. Üritus oli täpselt see õige koht jaanidele punkti panemiseks. Kindlasti  üks üritus juures, mida ka järgmisel aastal külastada.

Et jaanid lõpuks peetud, tuleb nüüd natuke jõudu koguda ja siis muidugi kärmelt vihtu tegema. On selleks ju nüüd viimane aeg! Meie perel tuleb neid omajagu meisterdada, nii on tööd nädalavahetuseks ees omajagu.

 

Jõudu, jaksu kõigile!

Inger