Piia lugu: klassikokkutulek ehk edevuselaat, kuhu ebaedukatel pole asja!

Käisin nädalavahetusel Tallinnas klassi kokkutulekul. Kuna elan Eestist väljas, aga kooli lõpetasin Tallinnas, siis olin enne kokkutulekut mõnusalt õhinal ja lootsin vanu sõpru näha. Kooli lõpust on mul möödas juba kümme aastat ning klassikaaslaste seas on palju selliseid, kes ka elavad maailma eri paigus ja keda pole kaua aega näinud. Oodatud klassikokkutulekust sai aga minu jaoks edevuselaat, kus ma end nagu teisel planeedil tundsin. Pidin tõdema, et mõned kooliaegsed sõbrad jätavad parima mälestuse siis, kui sa jätadki nad minevikku.

Meie 31 õpilasest tuli üritusele kohale vaid 19. Hiljem üks kodanik purjus peaga ütles, et see oligi nn valitud isikute kokkutulek ning "mõttetuid inimesi" ei kutsutud. Mind olla kutsutud eelkõige seetõttu, et ma olen kuulus, st elan välismaal ja olen teinud seal aastaid modellitööd.

Mul oli "kodutöö" tegemata ning ma polnud eelnevalt teistega suhelnud, et mis koht peopidamiseks valitud on, mis tuleb selga panna, mida kaasa võtta ja kes kohale tuleb. Mina oma pika topi ja retuusidega olin algusest peale teiste vaatlusobjekt ning peoperenaine pakkus, et võib mulle oma garderoobist midagi poshi (tema väljend) selga laenata.  

Kogu kutsutud külalistest ei sobinud pildile mina ja veel üks klassivend, sest me polnud tegijad ja meie suhtumine maailma asjadesse ning väärtushinnangud olid totaalselt paigast ära. Eriti minul, sest mul pole isegi autot ega ühtegi Vuitton'i käekotti. Teised oleks nagu Hollywoodi filmist välja astunud, olid aiapeo jaoks nn overdressed ja jõid alguses ainult śampanjat. Naised jäid sellele truuks lõpuni. Mul pole midagi glamuursete pidude ja śampanja vastu, aga Eestis ja oma klassikaaslastega üks kord kümne aasta jooksul kohtudes tundus see kuidagi võlts. Ja need selfie'd - kust need nüüd äkki nii moodi on läinud. Mulle tundus, et neid tehti seal peol ligi mitusada.

Kümme aastat oli inimesi väga muutnud. Vähemalt neid inimesi, kellega ma koos sellele üritusele sattunud olin. Tundub, et eestlasele on see materiaalne pool ikka väga tähtis, vaata et kõige tähtsam üldse. Selle järgi pannakse paika, kas sa oled mõttetu inimene või mitte. Selle nimel on nad võimelised palju tegema ja vajadusel ka valetama või pisut liialdama. Paljud olid juba kooliajal sellised, kellele materiaalne pool oli väga oluline, aga lisaks nendele oli aastatega ka lihtsate poiste ja tüdrukute seast sirgunud nn uusrikkaid. Kogu see klassipidu seisnes üksteise ja iseenda upitamises, räägiti asjadest ja sellest, kui palju kellelgi midagi on. Räägiti sellest, kui palju tema või tema elukaaslane eelmisel aastal teenis ning räägiti sellest, millise ametikõrgenduse keegi kohe saab. Ja loomulikult räägiti kuulsustest nii Eestis kui ka mujal. Jutud olid ikka sellel tasemel, et kes keda isiklikult tunneb ja kellele kes mida öelnud on. Üks neiuke oli Facebooki eelnevalt pilte postitanud, kus ta osales ühel kogu maailmas kajastust leidnud "punase vaiba" üritusel ning loomulikult õnnestus tal seal ka mitmete maailmakuulsate staaridega poseerida. See asjaolu muutis ka klassikokkutuleku kõige säravamaks isikuks - mis sest, et kõrgharidus jäi kätte saamata ja tööl pole ta ka käinud juba palju aastaid.  Enamik külalisi aga olid tema saavutusest sedavõrd vaimustunud, et piirasid selle klassiõe sisse ning küsisid valdavalt küsimusi, et milline keegi staar päriselus välja näeb ja kes oli sõbralik või kes mitte. Ka minult üritati samu küsimusi küsida, et keda ma tunnen ja millised need inimesed päriselus on. Ju ma olen imelik, aga mind absoluutselt ei huvita sellistel teemadel rääkida ja ma tunnen ebamugavust, kui keegi seda teeb. Miks inimesed räägivad aina asjadest, kui tegelikult on kõige olulisem meie vaim ja hing, millest peaks rääkima. Vaatasin seda kõike nagu 5D filmi ja mõtlesin, et mind huvitaks palju rohkem see, mida keegi TEGELIKULT tunneb ja mõtleb. Aga teistele meeldis see pidu väga - see väikekodanlik pidutsemine ja rikaste mängimine. Eks mõni klassist on kahtlemata ka ise vahepeal rikkaks saanud, aga üldiselt kahtlustan ma, et paljudel neist näiliselt rikastest seisab pangakontol kahekohaline rahanumber. Ja mitmed naised on endale lihtsalt rikka mehe leidnud, kelle arvelt saab nüüd sõna võtta. Üks eduka mehe naine rääkis midagi sellist: "Mul on elus vedanud, olen olnud majanduslikult edukas ja ma tööle pole seetõttu läinud, aga olen pühendanud oma viimased aastad heategevusele.  Tead küll seda "Kodutunde" saadet, ka sinna olen saatnud oma asju ja ühele perele ostsime isegi mööblit oma raha eest." 

Mehed rääkisid muudkui ärist ja katsusid koha peal kontakte vahetada ning isegi uusi äriideid lahti mõtestada. See osa oli päris põnev. Naistel oli fookuses puuduvate klassikaaslaste mahategemine ja nende jaoks väärtuslikest asjadest rääkimine - mis auto keegi kingituseks sai, kuhu riiki homme keegi puhkama sõidab, kui suure kiviga kihlasõrmus kellelgi sõrmes on, kui palju kellegi kleit maksab. Esialgu üritati ka minuga sarnast juttu rääkida, aga kuna klassikaaslased said peagi aru, et ma olen vahepeal teisele planeedile kolinud ning ei huvitu nendest teemadest, siis tõmbasid nad piinlikustundega tagasi ja leidsid ettekäände, miks minu juurest ära jalutada. Ma kuulasin seda ja mõtlesin, et inimesed on nendel kollastel ajakirjadel lasknud oma ajud täielikult läbi loputada, et nad ka ise nendel teemadel koguaeg räägivad. Kas nad aru ei saa, et kollane meedia on meelelahutus, nagu ka action-film, triller või operett, seda ei pea oma päriselus lavastama.

Kui ma üritasin rääkida kas või poliitikast, siis poisid ütlesid, et see teema ajab neid närvi ja kõik on jobud, ning tüdrukud ütlesid otse välja, et see neid ei huvita. Kui ma üritasin endale muudel huvitavatel teemadel rääkida ja küsisin ühelt klassiõelt, kes võrdles oma viimati külastatud Vietnami viietärni hotellide kogemusi TripAdvisori informatsiooni vastavusega, et mitu aastat Vietnamis koolis tuleb käia ning palju on seal keskmine palk, siis ta küsis irooniliselt, et kas ma hakkan jälle targutama nagu kooli ajal? Või üritan teda lihtsalt solvata, sest ta käis seal puhkamas mitte õppereisil. Mina ei saa sellistest inimestest aru - kui sa juba sõidad kuskil maailma teise otsa, siis ammuta nii palju teadmisi kui vähegi võimalik, mitte ära lebota rannaliival. Vähemalt mina olen alati üritanud ümbrusest ja eriti loodusest võimalikult palju informatsiooni saada, sest maailm on meeletult huvitav ja ammendamatu koht.

Raha-raha-asjad-raha-asjad - öakk, iiveldama ajas kogu see õhtu ja need inimesed. Kui sa saad 30 ja endiselt elad asjade maailmas, siis peab sinuga ikka midagi väga viltu olema.  Need kunagised kallid inimesed, keda ma nii väga näha tahtsin. See pealiskaudsus, mis mu eakaaslaste jutust ja olemisest vohas, ning see, kuidas kõik ülejäänud seda pealiskaudsust ülistasid, tegi mulle haiget.

Palun öelge mulle, et see kõik oli paha uni ning tegelikult ei ole Eestis kõik kolmekümnele lähenevad inimesed sellised. Et nad oskavad mõelda ja kuulata iseennast ja mis kõige olulisem, et nad on lisaks välimisele kassikulla särale ka sisemiselt hoolitsetud ja õnnelikud.

Buduaarile jutustas oma loo Piia.

Kui sul on oma lugu rääkida, siis saada see aadressile [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar.