Armastus esimesest silmapilgust on igand

Ühel kenal augustihommikul oma hea sõbraga hommikukohvi juues pöördus ta minu poole üllatava küsimusega: “Tead, Heiki, mul on probleem. Mul on kolm kaunist naist, kes kõik on minuga nõus püsisuhet alustama ning ootavad nüüd minupoolset sammu. Muidugi meeldib mulle nendega koos olla ja nendega magada, aga ma ei taha veel kellegagi peret looma hakata.

Samas ei taha ma ka see halb inimene olla, kes neist kellelegi ära ütleb. Õigupoolest ma ei taha kellelegi ära öelda – nad kõik on erinevat moodi täiuslikud. Mida teha?”
Mõtleks, milline naistemees, arvaks enamus meist. Võimalik, et ka mina esialgu, kuid hiljem järele mõeldes pean endale tunnistama, et mul on ta üle hea ja võib-olla ehk isegi veidi kade meel, et tal on selline suurepärane valikuvõimalus, pealehakkamine ning julgus proovida.

Võiks ju diskuteerida teemal, kui aus või eetiline see kaksik- või kolmikelu on kõigi nende naiste jaoks, kuna nad ise  loomulikult oma konkurentide olemasolust ei tea. Samas ei saa mu armas sõber veel ise lihtsalt aru, mis talle meeldib. Paljuski on see ka neis naistes ja nende naiselikkuses kinni, kuidas oma prints nii ära võluda, et kõik tema kahtlused hajuksid. See on parim, mis olla saab, kui me kasutame oma valikuvõimalust just siis kui me veel kellegagi ametlikult seotud pole. Meil kõigil on ja jäävad oma saladused – nii olles abielus, kui enne ja pärast seda, ja teise või kolmandagi kandidaadi olemasolu on vaid üks nendest saladustest. Ma ei oleks nii kindel, et tema suhe nende kolme naisega oleks üldse võimalik, kui ta ühega lõunatades  teisega salatsemata õhtusöögiaja kokku lepib ja kolmandaga nädalavahetust veedab, nii et kõik sellest teadlikud on. Miskipärast kipun arvama, et taoline konkurents oleks veidi halastamatu ja tegelikult me ei taha nendest asjadest teada oma südamerahu ja närimata küünte huvides.

Muutuvad nii tavad, kui ka sotsiaalsed väärtused. Nii abielu, kui ka mehe ja naise vaheline kurameerimine on ajast-arust olnud mõjutatud kiriklikust pärandist, mida keegi ju tegelikult ammu ei järgi. Mis saabki olla püha, kui usku ei eksisteeri. Eesti on valdavalt ateistlik riik. Need, kes usuvad ning on religioosse elustiiliga – järgigu piiblit või koraani ning elagu ja saagu lugupeetud või hukkamõistetud vastavalt nendele tavadele, kuid see ei puuduta inimesi, kellel pole religiooniga mitte midagi pistmist.. Ma olen veendunud, et tänapäeva Eestis inimesed sageli ei teagi ega  mõtle sellele, millest mingid kombed alguse on saanud.

Armastus esimesest silmapilgust on igand ja termin muinasjutust. Iga inimene on erinevat moodi täiuslik ning selle täiuslikkuse väljaselgitamiseks ei  piisa esimesest silmapilgust. Pole vahet, kas potentsiaalseid partnereid õpitakse tundma mitme- või ühekaupa, kuna teenib see ju sama eesmärki – tekitada arusaam ja mõistmine. Müts maha nende ees, kes seda teemat hulgi hallata suudavad. Mina näiteks ei suuda.

Samas ei räägi ma vaid meeste seisukohast. Ma ei arva, et meestel peaks olema suurem valikuvõimalus kui naistel. Mida rohkem ja kauem me seda võimalust kasutame, seda suurem on šanss parima valiku kasuks otsustada.  Imestan sageli nende naiste üle, kes oma meeste jalgpalli-, õllelembuse või muude elukommete üle alatasa nurisevad. Vaevalt, et nende meestele jalgpall aastate minnes meeldima hakkas – hobid ja harjumused on üsna püsivad ja teada algusest peale. Iseküsimus, kas asjade teadasaamisele piisavalt aega (aastaid?!) on pühendatud. Kellele meeldib alkohol, jalgpall või arvutid, sellele on need asjad kogu aeg meeldinud ja järelikult on partner koosellu astudes sellega arvestanud. Naiivne on see, kes seda on teinud lootuses, et “küll me selle õlle ja jalgpalli välja juurime”.  Kui minu kaaslane suitsetab, siis ma arvestan koosellu astudes selle võimalusega, et ta teeb seda elu lõpuni ehk siis nii hobid, harjumused, pahed kui ka iseloomujooned on asjad, mis ei sisaldu esimeses silmapilgus.  Usun sisimas, et palju lahutusi, kohtuprotsesse või tülitsevaid ja lastepärast koospüsivaid perekondi oleks olemata, kui inimesed kulutaksid rohkem aega, energiat ja emotsioone teineise tundmaõppimisele enne pere loomist.

Heiki Männik