Igipõline dilemma sõprusest

Öeldakse küll, et sõprust mehe ja naise vahel pole olemas, kuid kuidas siis eksisteerib suheldes kogu meie sõpruskond, sõprade ja sõbrannade abikaasad ja kõik, kes pole omavahel abielus, vaid väidetavalt head sõbrad?

Mulle on minu sõbrad ikka aegajalt märkusi teinud, et ma oma avatuse ja hoolivusega teiste suhtes võin kergesti oma vastassugupooltest tuttavatele valesid signaale anda ja ühel hetkel avastada, et tüdruk minus rohkemat kui sõpra on hakanud nägema. Valesid signaale on kerge anda kui hoolid inimestest enda ümber, liiatigi kui inimesed pole harjunud sellega, et ka suhteväliselt eksisteerib meie ümber inimesi, kes meist lihtsalt hoolivad. See ajendaski mind osalt neid ridu kirjutades mõtlema, et kust jookseb sõbraksjäämise piir ja kas tõeline sõprus sõltumata sugupooltest ja looduse poolt paika pandud sugupooltevahelisest külgetõmbejõust on olemas?

Sageli on enamus sõbrasuhteid määratud juba eos tasakaalutusele, kuna lihtne on tekkima olukord, kus üks osapool hakkab varem või hiljem tahtma rohkemat ja see on lihtsalt aja küsimus, millal see tekib. Sinna võib minna kuu, aasta või kümme aastat, sest looduse vastu ei saa ja mõnes mõttes on see vägagi inimlik. Võimalik, et sõpradena on meis kõigis hõõgumas mõni süsi, mis sobival hetkel lõkkele on võimeline lööma, ilma et me ise seda endile isegi teadvustaks. Me ei saa ju ette heita inimesele tekkinud või ajapikku süvenenud armastuse tunnet. Kuid kindlasti on see kontrollitav mõistusega. Iseasi, kes sellega hakkama suudab saada ja teadvustada ning tunnetada piire juhul kui need olemas on.  Loovalt mõeldes on ju sageli parem olla inimesega sõber, kui oma seksuaalsele ihale järele anda ja situatsioone pidevalt enda jaoks keeruliseks elada ning iga jalapaari järel joostes väljendada oma varjamatut sümpaatiat ja soovi suhet alustada. Kindlasti mängib siin ka olulist rolli kultuuriline erinevus – itaallased minuga kahtlemata nõus ei oleks!

Samas võiks aga mehe ja naise vaheline sõprus  olla võimalik näiteks peale purunenud suhet, kus kaob ära takistus, et üks hakkab rohkemat tahtma. Muidugi moodustab arvatavasti valdava enamuse raginaga lahkuläinud paarid, kes kunagi üksteisest midagi enam kuulda ei taha, kuid kindlasti on ka neid, kelledest saavad parimad sõbrad just peale suhet,  mille käigus on selgeks saadud, et suhteks ainest pole kuna mehe ja naisena oma elulaadi, kommete või sekusaalsuse tõttu ei sobita. Nii jääbki alles suurepärane probleemivaba sõprus, ilma kiusatuste ja kahetimõistmiseta, sest inimesed ise on toredad ja suudavad oma intiimsest sobimatusest mõistusega üle olla. Sageli võib see isegi üsna suure kivi meie südametelt ära veeretada, sest leitakse tunduvalt mõnusam ja positiivsem väljund suhtlemiseks, sedakorda siis ilma seksi ja ahvatlusteta.

Võiks ju mõelda, et väga tore kui sõber sõbranna meelt lahutab ja seda voodissemeelitamise või tõsisema suhte alustamise eesmärgita. Seepeale aga leidub terve hulk vabu naisi, kes hakkavad muretsema oma bioloogilise kella loetud tiksumise pärast, sest aeg liigub nende kahjuks. Miks käia mööda kinosid, näituseid ja kohvikuid koos sõbraga, kui seda aega on sama kvaliteetselt võimalik veeta ka potentsiaalse partneri tundmaõppimiseks. Mehed on võrreldes naistega siiski tunduvalt pikema sigimisvõimega, mistõttu tõuseb eriti hinda vaba noore naisega koosveedetud sõbrapaketi minutihind, mida ei ole kummalgi poolel kavatsust perepaketiks ümber vormistada.  Mõttetut väärinfot neiu hõivatusest on ju väga lihtne sõbraga ringiliikudes edastada. Seega vähendab meessõbraga liikumine teoreetiliselt bioloogilise kella pärast muretseva naise konkurentsivõimet.

Meil kõigil on kogu aeg vajadus eksisteerida ja selle vajaduse saavutamiseks me loome lugematu hulga interaktsioone meid ümbritsevas ühiskonnas meid ümbritsevate inimestega, sõltumata nende soost, väljanägemisest või vanusest. Keegi meist ei taha ju olla üksi, vaid ümbritsetuna ka sõpradest! Sageli ei satu me ise seejuures mõtlemagi, milliseid signaale me teistele välja saadame ja kuidas neid mõistetakse. Näiteks minu temperament ja komme oma sõpru kallistada võib sageli jätta üsna kahetimoistavaid arusaamu neis, kellega ma ei ole veel “ammune tuttav”. Seega on need olukorrad kerged tekkima, kus inimesed liiga palju mõtlema kipuvad ega mõista, et ma lisaks mehena ka oma meestuttavaid kallistan, sest meid seob aastatepikkune puudade viisi söödud soola, tülisid, läbielamisi ja helgeid mälestusi nagu tõeliste sõprade vahel ikka.  Lihtsam on selgitada, et ma olengi selline, et vältida teise poole valede järelduste tegemist, sest tagajärgede likvideerimisega tegeleda on tunduvalt hullem. Olen tänulik, kui ka mulle nii öeldakse ja vajadusel suhtlemise alguses piirid paika pannakse, sest just nii ei teki valestimõistmist ning kumbki pool saab ennast vabalt tunda. Kindlasti on muidugi neidki, kes oma kavatsusi suhtlemise alguses meelega varjavad ning sõbra jutuga külje alla poevad ning hiljem üllatunud nägu teevad, et “kas sa siis ise aru ei saanud?”, aga valelikud käpardid on ja jäävad meie keskele ning see on juba igaühe enda ülesanne ja oskus neid võimalikult varakult ära tunda ja läbi näha. Seda enam, ei puutu see eriti ka antud teema konteksti, kuna jutuks sõbrad, kelledele me oma terekäe juba ulatanud oleme, mitte juhuslikud tänavatuttavad, keda me üldse ei tunne.

Kahtlemata on see igipõline dilemma, millel on aegade algusest arutletud ning arutletakse ka edaspidi. Sellegipoolest arvan, et ütlus nagu mehe ja naise vahelist sõprust ei eksisteeriks, on siiski valdavalt klišee. Kui hästi järele mõelda, siis on meie sõprade ringis piisavalt vastassugupoolte esindajaid, kellega meil kunagi pole mõttessegi tulnud midagi muud kui sõbrad olla ja seda kasvõi juba väga suure vanusevahe või perekondliku seotuse tõttu. Kes me siis oleme meie vendade ja õdede kaunitele abikaasadele ning abielus kolleegidele?

Heiki Männik

heiki@buduaar.ee