Nõmmelt Koplisse

Ütlesin Kadile, et „Okei, ma kirjutan midagi!”. Tõsi, sama päeva õhtuks polnud ma suutnud välja mõelda ühtki teemat, millest sobiks Buduaaris kirjutada. Ega ka järgmiseks õhtuks mitte. Mis asja juures eriti masendav tundus, oli asjaolu, et copywriteri- ja ajakirjanikutööga tegelenud inimesena peaksin vabal teemal suht lõdvalt kirjutama. Aga ei. Ja öösel, loetud tunnid enne tähtaega, istun aknalaual, joon veini, jälgin elu lähedal asuvas sadamas ja otsustan kirjutada veidi elukeskkonnast ja kontrastidest ning inimese kohanemisvõimest muutustega. Kirjutan eelkõige seepärast, et teema on väga paljude mu tuttavate ja sõprade jaoks olnud väga aktuaalne. Iseasi, kui väga see buduaari veergudele sobib. Aga kui juba, siis juba.

Sattusin mõni päev tagasi Nõmmele. Kohta, kus olen rõõmsalt veetnud oma noore elu jooksul päris mitu head aastat. Olen seal isegi paar kooli lõpetanud ja mingil ajaperioodil pidanud end pesuehtsaks nõmmekaks, nagu kohalikele meeldis end nimetada. Nendele, kes Tallinna elupiirkondadega võibolla nii hästi kursis pole, võin infoks öelda, et Nõmme näol on tegemist ühe rahulikumas elutempos sumiseva Tallinna äärelinnaga, mis paistab silma oma kõrge turvalisuse ja rohkete rekreatiivset/sportlikku väärtust pakkuvate ajaviitevõimalustega. Nõmmel on kõik käe-jala juures: poed, suur turg, umbes kuus pubi, mis pole üksteisest oluliselt kaugemal kui mugavad viissada meetrit ja ööpäevaringselt avatud hamburgeriputka, kus müüja teab peast, mida sa tellida tahad.  Lisaks koolid, meeletult parke, spordiväljakuid ja veel kõike muud sellist, mida üks terve inimene täisväärtuslikult elukeskkonnalt tahta võib. Ja loendamatu hulk muid väärtusi, mis lubab antud piirkonna kinnisvarahindadel rahulikult kõrgustes chillida.
Huvitav seik, mis Nõmmel alati kehtis, oli see, et võisid minna öösel kell neli putkasse suitsu ostma ja alati nägid kedagi tuttavat, kellega sai pikalt juttu ajada. Ja kui tekkis soov pärast tööd kuskile välja istuma minna, ei pidanud kunagi kedagi telefoni teel taga ajama ja ära rääkima, et kokku saada... Piisas vaid astuda vabalt valitud pubisse ja suure tõenäosusega oli seal koos arvestatav kogus sõpru-tuttavaid, et teha paar (üldiselt neli kuni kaheksa) õlut ja veeta mõned tunnid kvaliteetaega. Ja nii kasvõi iga jumala päev. Minu kui noore inimese jaoks oli see üle keskmise mugav piirkond kus elada. Kõrgetele normidele vastav infrastruktuur, vajaminevad kommunikatsioonid ja naabrivalve. Ja bussiga sai mõnusalt kesklinna sõita, kui vajadust oli.   

Aga enam ma seal ei ela, kuigi vabalt võiksin. Mõned aastad tagasi kolisin nimelt kesklinnale lähemale, Koplisse, ehk piirkonda, mida võib vabalt pidada omamoodi Nõmme vastandiks.
Paljud sõbrad ei saanud esimese hooga selle sammu tagamaadest aru ning Nõmmele jäänud lähikondlastele tuleb kohati veel praegugi seletusi jagada. Noh, põhjuseid oli päris mitu tegelikult. Osaliselt asjaolu, et hing ihkas vähe mitmekesisemat ja põnevamat ümbrust. Ja osaliselt tekkis vajadus olla lähemal linna keskusele. Mäletan vaid, et kogu kolimine kestis ajaliselt veidi üle päeva. Ja nii lihtne see esmapilgul oligi.
Olgem ausad, Kopli tundub tänase päevani paljude jaoks eelkõige kui Politseikroonika ja Raporti põhiline võtteplats, lisaks venelased ja narkomaanid, kelle süstlad igal pool oma ohvrit ootavad ja last but not least – Kopli liinid, kus pidi väidetavalt nii jube kuritegevuse lõhn olema, et ükski politseiniku saapatald pole seda maapinda veel puutunud.
Kui päris aus olla, siis Kopli elu tundus mulle endale ka alguses segane ja vastuoluline nagu Rüütli uusaastakõne. Öösiti väga välja ei kippunud ja viimase trammiga kodu poole loksumine ei olnud just ideaalne ettekujutus peatsest kojujõudmisest. Kõik inimesed olid võõrad ja hommikuti trepikojas heanaaberlik „tere” ütlemine mõjus osadele majaelanikele kui selge märk agressioonist. No ja muidugi iga kord, kui Nõmmele sattusin, imestasid sõbrad-tuttavad, et kuidas on võimalik, et mind pole veel kordagi röövitud ega peksa antud. Mnjah...

Aeg läks veidi edasi ja mina harjusin oma uue elukeskkonna ja naabritega mõnusalt ära. Aknast paistab meri ja kesklinna saab paarikümne minutiga. On kordades huvitavam, näeb rohkem sotsiaalseid ja kultuurilisi kontraste ning mõningate mööndustega pean tunnistama, et töö sujub produktiivsemalt.

Okei, teedes on küll rohkem auke, tänaval rohkem prahti ja siis muidugi ka keel, mis on rohkem nagu vene keel. Aga nii imelik, kui see ka ei tunduks, siin elavate inimeste jaoks on see sama normaalne kui nõmmekatele männimets ja suusarada. Sest nii on kombeks. Siin elab palju Venemaalt sisserännanud inimesi, kelle juured ulatuvad sinna tagasi, kuid kellel endal on ühel või teisel põhjusel siin otstarbekam elada. Ja mitte ainult. Teisigi rahvusi ja eri nahavärvust kohtab siinkandis veidi rohkem kui teistes linnaosades. Ja ma leian, et see on ainult positiivne, sest see muudab üldpilti mitmekesisemaks.

Ja kui nüüd tuua välja mingi moraal, siis oleks vast kõige targem lihtsalt enda jaoks veidi aega pühendada ja mõelda, kas elukeskkonna vahetus oleks lihtne või raske ja kuidas su elu võiks seeläbi muutuda.

Buduaarile
Mihkel Pillak