Kas julged olla see, kes oled?

Viimasel ajal olen palju mõelnud erinevate vabaduste peale. Vabaduste peale, mida oma igapäevas enam tähele ei pane. Eriti aga sellele ühele vabadusele, mida kõige rohkem rõhutatakse, ent millest kõige raskem on kinni hoida. Vabadusele olla täpselt see, kes sa ise olla tahad, ja elada täpselt sellist elu, nagu sinu südamerahu nõuab.

Lugesin just hiljuti tütarlapsest, kes kuueteistkümne aasta vanuselt vanematekodust lahkus, oma nime ära muutis ja on sellest ajast alates elanud tõelise maailmakodanikuna, olles töötanud muu hulgas nii populaarse ajakirja kolumnistina, nagu seda on Cosmopolitan, ja seda ei saa just paljud 21aastased enda kohta öelda. Tegemist on tüdrukuga, kes on elult võtnud kõik, mida hing ihkab, ja saanud kauba peale mitme elu jagu arukust ning kogemusi. Mind pani aga mõtlema tema elufilosoofia, mille järgi iga inimene võib igal ajahetkel iseennast uuesti luua ja kujundada oma elu täpselt selliseks, nagu ise heaks arvab. Mõistagi on juttu ka sellest, et tema päev algab enne päikesetõusu ja lõpeb siis, kui ta väsimusest jala pealt maha kukub, nii et ma omaette kalkuleerisin vabakutselise tööpäeva keskeltläbi kahekümnetunniseks, aga eks kõigel on oma hind...

Olen alati mõelnud, et oleme ühiskonna ohvrid. Ostame trendirõivaid, mis paljudele meist isegi ei sobi, ja disaintehnikat, mille võimalustest kasutame heal juhul kübemeid, moodsat mööblit, mis on täpselt samasugune nagu vastasmajas elavatel naabritel, ja tulevikuautosid, mis reklaami sõnul on tulevik ka homme. Ent millal iial on asjad inimese õnnelikuks teinud, kui välja arvata esimene Barbie-nukk lapsepõlves?

Suur vaev on õppida vahet tegema oma tahtmiste ja oma vajaduste vahel. See on ka põhjus, miks tihtipeale raha ei tee rikkaks, mood ei tee ilusaks ega rahu pole rahulik. Oma tegelike vajadustega on lihtne kontakti kaotada, nagu ka iseennast on mõnikord lihtne ära kaotada. Tarbimist täis maailmas on peaaegu võimatu leida rikkus, ilu ja rahu iseenda seest, vaatamata sellele, et pea igas aforismiraamatus on omat moodi kirjas mõte, et seda, mis elus midagi väärt on, ei ole võimalik asjadesse ega rahanumbritesse ümber arvutada.

Arvatakse, et ennast muuta on raske. Tegelikult on raske hoopis iseendaks jääda. Olla see ainus, kes kannab punast, kui moevärviks on parasjagu roheline, ja teha ainult seda, mis silmad särama paneb. Tunda õnne ka siis, kui tegelikult on pigem nigelad ajad. George Michael on öelnud, et enda vastu tuleb hea olla, sest keegi teine ei suuda meid õnnelikuks teha. Paraku enamik ei oska ise ennast õnne poole aidata. Mulle tundub, et inimesed ei tunne ennast, neil ei ole sageli õrna aimugi, mida nad oma eluga peale hakata tahaksid. Elu on lihtsalt ise läinud ja läbi juhuste ja järeleandmiste ollakse jõudnud oma tänasesse päeva, mille keskpunktiks on selle kuidagimoodi õhtusse ponnistamine.

Saatus olevat eesmärgikindlus. Nii mõtlen, et kõige kindlam oleks võtta paberileht, panna kirja oma unistused ja südamesoovid ning kui nimekiri on valmis, see üle lugeda ja punkt punkti haaval läbi mõelda, mida selle või teise unistuse täitmiseks tegema peaks. Just nimelt, unistusi tuleb täita, mitte nende täitumist oodata. Ja alustama peaks homse asemel täna.

Ma ei usu, et tööd tehes erilist armastust oodata on, nagu vanasõnad lubavad, aga seda usun ma küll, et inimene suudab saavutada kõik, mille nimel ta on valmis kõvasti tööd tegema ja vaeva nägema. See on nagu pärast laste sündi supervormi tagasi saamine – kui sa seda tõeliselt tahad, sa näed vaeva, pingutad, ületad iseennast ja lõpuks on see iga higipisarat väärt, kui heleroosas lootuses kappi paremaid päevi ootama jäetud diskopüksid uuesti jalga tõmmata õnnestub. Samasugust julgust, tahtmist ja pealehakkamist läheb vaja, et õppida selgeks uus amet või pakkida kohver ja kolida kuhugi kaugele. Et lasta oma pikad juuksed lõigata poisipeaks või asendada kõpskingad ketsidega. Et olla iseenda boss ja peremees. Võtab julgust olla Mina ja meeles pidada, et elu on valikuvabaduste jada.

/Merlin Võsu/