Katrin arvab: kas on vaja kõike ikka Facebooki üles panna?

Mõte, millest kirjutada olen soovinud, on mu peas keerelnud juba päris pikka aega, nimelt on tegu tänapäeval väga aktuaalse internetileheküljega, mida kasutavad väga paljud inimesed – Facebook. Mainin ära, et olen ise ka Facebooki kasutaja.  Tänapäeva ühiskond on liikunud edasi selles suunas, et inimesed on n-ö kolinud üle internetti ja võiks isegi öelda, et kogu oma kaasaskantava pagasiga. Mäletan, et kui ise veel laps olin, siis ei olnud mobiiltelefone, rääkimata internetist, ja inimesed said väga hästi oma eluga hakkama.

Tagasi artikli juurde

13 kommentaari

  • ninja

    ninja

    täitsa nõus ei viitsi lugeda et ma täna seksisin,või mu kõht on lahti.irw
    igasugu labasusi ja idiootsusi olen näinud kahjuks.inimesed ei mõtle et nad teevad endal sellega lihtsalt margi täis.
  • Kerttu

    Kerttu

    Jutu sisu täitsa tore ja ehk paneb ka mõnda mõtlema, aga kas see pole ikkagi iga inimese oma valik, et mida sinna postitada. Olen täiesti nõus selle koha pealt, et laste pildid võiks ära jätta ja ehk teemal " lähen täna haiglasse" postitused ka, aga fakt on see, et võibolla sina- teema kirjutada häirid kedagi oma lemmikbändi fotodega. Meil kõigil on võimalus valida, keda me oma facebooki lisame ja keda ei. Kui postitus pole meelepärane, ei pea seda lugema või võid selle häiriva inimese sootuks ära kustutada oma listist. Meile on antud võimalus teha valikuid ja igaüks teeb need oma äranägemise järgi. Seega vaevalt, et see üks artikkel siin midagi muudab.
  • Karusmari

    Karusmari

    Tegelikult FB ongi selleks mõeldud,et postitada oma elu ja tegemisi sõprade-tuttavatega, samas aga ei mõelda tihti, et see mida lastakse internetti, sinna ka jääb:), poolpaljad pildid võivad ka 10a pärast kuskil netiavarustes alles olla ja igaüks saab neid fb-ist salvestada. Tore on muidugi, kui antakse teada oma lapse tegemistest, kuid isiklikult olen seda meelt, et lapsel peab endal olema otsustusvõimalus, kas ta tahab fb olla, või mitte:)! Kurb on vaadata neid inimesi,kes postitavad oma haiglapilte ja loodavad leida kaastunnet.
  • hmm

    hmm

    "parim" asi mida olen siis tuttava seinalt lugenud on: täna siis abordile....
    Mõni asi tõesti võiks jagamata jääda.
  • Bangarang

    Bangarang

    Nõustun mina-ga enamjaolt kuigi minu jaoks oli artikli sõnum veidi teine. Nimelt lihtsalt kogu selle postitatava solgi juures võiksid inimesed mõelda .. korrutan MÕELDA selle üle, millise mulje nad endast jätavad. Hea näide näiteks kahest sõbrannast, kellega natuke aega polnud suhelnud ja kes mind lisasid sõbralisti. Muidu teadsin neid, kui normaalseid inimesi ja ilusate piltide vastu ei ole mul midagi, aga kui üks postitas pildi enda käest, milles on kanüül sees palativoodis nagu "tunne mulle palun kaasa ja küsi mult, mis juhtus" siis mõtlesin küll oee... Või teine sõbranna, kes postitab selliseid probleeme facebooki staatusesse nagu "mu poja täna küsis, kus ta issi on. Ma teadsin, et see hetk tuleb, aga ma ei ole iial mõelnud, mida talle vastata." Peale seda muutus mu arvamus neist küll. Kas neil pole kedagi siis üldse enda elus, kellega arutada selliseid asju või on tähelepanu vajadus nii suur, et riskivad enda mainega? Või siis endine sõber, kes postitas oma läbupilte nii, et hommikul sisselogides oli terve avaleht mingeid jook käes pilte täis. Muidugi ma kustutasin need inimesed ära. Pole inimest, pole probleemi - nagu ütles kunagi Hitler. Samas paneb mõtlema, et selle suure tähelepanu vajaduse juures inimesed ei mõtle, mis muljet nad endast selliste asjade postitamisega jätavad. Rääkimata siis igasugustest peegli ees tehtud poolpaljastest piltidest. Said 159 like oma pildi alla, mis see sulle annab samas? Tegelikult on ju need kõige suuremad postitajad enamasti ühed õnnetud inimesed sisimas. Laike võib olla nagu putru ja veel rohkem pilte ja postitusi ja sõpru sõbralistis.. aga tegelikult on nad lihtsalt "üksi teiste seas." Sellepärast nad seal facebookis sedasi oma elu eksponeerivadki - ei ole kellegiga oma muresid ja rõõme jagada. Kahju.
  • kirs18

    kirs18

    Ükskord oli juhus kus lugesin fb ühe oma tuttava avaldust ühe oma probleemi üle. Ta oli küsinud nõu ja peale seda oli kümneid postitusi kus ta kirjeldas oma kurba elu. Muidugi oli talle kirjutadud veidi nõmedaid kommentaare, mille peale ta suht kaotas kontrolli oma kirjutamise üle ja väga avameelselt kirjutas juba kõigest. Mina isiklikult ei arva et fb nõme on, vaid hoolega enne mõtlen mida ma avaldan. Ei pea vajalikuks postidada sellest, et hetkel haige või mees kinkis lilli :) :)
  • Chiffong

    Chiffong

    Panin vist närvi pihta. Sa oledki see, kes jagab enda elust KÕIKE. Miks sa muidu närvi läksid ja ropendama hakkasid, eks? Oma jutuga pidasin neid inimesi silmas, kes tõepoolest, kõike mida nad teevad, ka ära jagavad koheselt. Ehk siis nagu öeldakse teatud vanuses laste kohta, et tegevust saadab kõne. Sellisel juhul siis saadab teatud inimeste tegevust fb staatuse/piltide vms uuendamine. Ja nende inimeste elu ongi fb. Mul ei ole muideks midagi nende vastu, kes lisavad reisipilte või mõne ürituse vms pilte, mida on ka huvitav vaadata. Laste eksponeerimisest ma samuti aru ei saa. Saan aru, noored kodused emad tahavad lapsi näidata, et teised kiidaksid jne. Aga tuleks ka mõelda enne, et mis pildi sa üles laed ja kas on vaja seda iga päev teha? Sellepärast nimetasingi seda tähelepanu vajaduseks. Kõike tuleks siiski mõistlikult teha.
  • to chiffong - no ja mis selle facebooki point siis üldse on kui mitte midagi ei jaga?

    to laasu - nahhui sa üldse seal facebookis passid siis?
  • Laasu
  • Chiffong

    Chiffong

    Osadel on lihtsalt tähelepanuvajadus. Tahavad kõike jagada teistega, et siis teised laigiksid ja kommenteeriksid ja kiidaksid.

Lisa kommentaar

Palun järgige portaali kasutustingimusi. Sobimatud kommentaarid kustutatakse ning autoril keelatakse edasised kommentaarid!