“Mina ja Tragöödia” – psühholoogi nõuanded

22 kommentaari
“Mina ja Tragöödia” – psühholoogi nõuanded

27. septembril 1994. aastal asus oma viimasele reisile marsruudil Tallinn-Stockholm parvlaev „Estonia”. Selle pardal oli 989 inimest. Osutus nii, et septembrikuu öösel juhtunud kohutavas meretragöödias šansse ellu jäämiseks praktiliselt ei olnud, siiski 137 pääsenud inimest ei unusta selle öö sündmusi kunagi.

27. septembril 1994. aastal asus oma viimasele reisile marsruudil Tallinn-Stockholm parvlaev „Estonia”. Selle pardal oli 989 inimest. Osutus nii, et septembrikuu öösel juhtunud kohutavas meretragöödias šansse ellu jäämiseks praktiliselt ei olnud, siiski 137 pääsenud inimest ei unusta selle öö sündmusi kunagi.

Katastroofi momendist on möödas juba 16 aastat. Vaibus hingevalu ja kurbus hukkunute üle, ellujäänud reisijad püüdsid pöörduda endise elu juurde, võimalik, et alustada uut, kuid kahjuks mitte kõigil ei õnnestunud see kõrvalise abita. Psühholoogilise abi portaali pia.ee spetsialistid annavad nõu nendele, kes elasid läbi tragöödia, katastroofi või lähedase inimese kaotuse.

Aeg ravib?

Tabanud kaotuse valu üleelamine võib kesta väga pikka aega, eriti rasked võivad olla daatumid, mis on meie jaoks unustamatud ja seotud inimesega, keda enam kõrval ei ole. Kui valus ka ei oleks, ei maksa varjata oma tundeid. Tuleb anda lahkunud inimesest jäänud mälestustele vabad käed, eriti meeldivatele.

Isikliku päeviku pidamine võib aidata leevendada ägedaid emotsioone. Kirjutada oma mõtetest, tunnetest, kaotuse valust. Tuleb võtta harjumuseks mõne aja tagant kirjutatu läbi lugemine, hiljem proovida analüüsida, mis muutus selle ajavahemiku jooksul? Milli

sed tunded muutusid teravamaks, millised vastupidi – kadusid? Mida me õppisime? Taoline eneseanalüüs avab meile meie nõrgad ja tugevad pooled. Edaspidi peame toetuma sellele, milles oleme tugevad, otsima toetuse allikaid neis aspektides, kus me ei ole endas kindel.

Teiseks emotsionaalse tasakaalu saavutamise meetodiks on – kirjutada kiri alatiseks lahkunud kallile inimesele. Olgugi, et kiri mitte kunagi ei jõua adressaadini: kui ma ei jõudnud öelda lähedasele inimesele midagi tähtsat, on mul võimalus teha seda praegu. Ma ei karda näida naljakana selle tõttu, et kirja pole kuhugi saata. Loen selle läbi, mõtestan kirjutatut ja põletan. Tähtis on, et kiri aitab vabaneda lõpuni ütlemata jäänud koormusest, mida kandsime endas.
Aeg on möödas ja see, mis tundus ületamatuna, jäi seljataha. Emotsioonid, mis ei andnud hingata, nõrgenesid, asendusid uutega. Kurb kaotuse tunne võib meid pikaks ajaks kimbutama jääda, kuid ajapikku muutuvad tumedad mälestused heledamaks. Alati tuleb meeles pidada, et kui midagi taolist juhtus, on kõige raskem periood juba seljataga.

Nendele, kes ellu jäid

Tihtipeale täielikuks üleelatust vabanemiseks vajavad paljud spetsialisti abi, kes aitab lahti harutada vapustuse puntra ja toob tagasi soovi taas elada täiuslikku elu. Kuigi igaüks osaliselt saab ka ise ennast aidata.

Parimaks ravimiks mälestuste vastu – on meeldivad emotsioonid. Me peame pühendama endale rohkem aega ja tähelepanu, hellitama end, tegema uusi tutvusi. Uskuge: isegi pärast paljusid aastaid vajame seda mitte vähem kui kunagi varem. Ei ole vaja oodata, et ebameeldivad mälestused kaovad iseenesest. Need võivad muret teha veel pikka aega, rusutades meie närvisüsteemi. Ei maksa hoida kõike endas. Rääkige end tühjaks! Avameelsed vestlused on väga tähtsad.

Kui üleelatust ei saa vabaneda iseseisvalt, ei ole vaja häbeneda pöördumist psühholoogi või psühhoterapeudi poole, kes oskab toetada meid raskel perioodil, taastada meie psüühiline tervis ning usk parimasse.

Tragöödia momendist võib mööda minna mitte üks aasta, ning kui me tunneme selles vajadust, peame jagama oma tundeid lähedaste inimestega – vestlused sõprade ja pereliikmetega aitavad leevendada emotisonaalseid läbielamusi.

Tervislik eluviis? Oma tervisest tuleb hoolida. Füüsiline seisund mõjutab vaimset, seega väga tähtis on süüa tervislikku toitu, teha sporti ning mitte unustada meelelahutusi. Regulaarselt peab puhkama ja lõõgastuma.

Leida tuleks vaimse komfordi allikas – ühed leiavad tuge ja rahustust suhtlemises, teised – religioonis, kolmandad – spetsialistidelt-psühholoogidelt, kes aitavad mõista ja hinnata läbielatu tähtsust, kindlustada vaimseid jõude.

Tulles toime koormava sümptomaatikaga tunneme end veel paremini ja veel tugevamana, ning lõpuks saame jagu trauma tagajärgedest. Elu läheb edasi, ja see on imeline!

 

Rohkem informatsiooni saab siit