Vanade vanemate lapse pihtimus: minult küsiti koolis, kas vanaisa tuli vastu?

Tänapäeval on väga moodne sünnitada lapsi keskeas. Ka arstid toetavad seda, sest meditsiin on arenenud ja vanade vanemate sigitatud laste väärarengu riskid on seega kõvasti väiksemaks jäänud. Kakskümmend kolm aastat tagasi oli see pigem erand kui reegel, et üle neljakümnesed saavad lapse. Minu ema oli 42 ja isa 49, kui sündisin mina, nende ainukene laps ja silmarõõm. Ma olen neile kõige eest väga tänulik ja mul oli fantastiline lapsepõlv ning mul pole oma vanematele midagi ette heita. Peale selle, et ma oleksin võinud sündida kümme aastat varem. Praegu kirjutades ma tunnen, et see jutt võib neile haiget teha, aga ma pole neile kunagi seda rääkinud, mis tunne on olla vanade vanemate laps.

Ma panen oma tunded ja mõtted kirja, et teie, kallid naised ja mehed, kes te lükkate lapsesaamist neljakümnendatesse ja isegi viiekümnendatesse, teaksite, mida peab üle elama üks selliste vanemate laps.

Alustame kas või lasteaiast ja algkoolist, kus isa mul vastas käis ja kus mulle korduvalt öeldi, et vanaisa ootab mind ukse juures. Või küsis mõni otsekohesem lapsesuu, et miks su ema on sama vana kui minu vanaema. See kõik teeb haiget, kui oled väike laps, ja paneb oma vanemaid kohati ka häbenema, sest nad ei olnud trendikad ja noortepärased, nagu teiste minu sõprade vanemad olid. Mu vanemate sõpradel olid kõikidel juba täiskasvanud lapsed ja kui neil külas käisime, siis ei olnud seal kedagi minuvanust, kellega mängidagi. Minu sõprade vanemad aga olid mu vanemate jaoks liiga noored, et huvitavat seltskonda pakkuda. Kui olin teismeline, siis ma hoidusin igasugustest pereüritustest, sest minu vanemad ja mina olime justkui erinevalt planeedilt ja nad ei mõistnud mind. Oma ainukese lapse eest hoolitsesid nad liigagi hästi, see muutus väsitavaks ja mul polnud oma elu. Minu pärast muretseti kogu aeg ja ma ei tohtinud peaaegu kuhugi üksi minna.

Kui teised käisid 13-aastaselt ise koolist koju, siis mulle jalutas kooli vastu isa. Tal oli lihtsalt nii palju vaba aega, sest ta oli hiljuti pensionile jäänud ja tal polnud midagi päeval teha. Lisaks, nagu arvata võite, hakkavad paljudel 60ndates inimestel erinevad tervisehädad pihta ja oli korduvalt olukordasid, kus pidime emaga isa haiglasse viima või ma pidin päevade kaupa tema eest hoolitsema, kui teised lapsed mängisid või käisid huviringides. Seda siis eelkõige pärast operatsioonidel käimist, kui ta koju lasti ja ema pidi samal ajal tööl olema. Tabletid, haigused, arstid ja surm – nendel teemadel kuulsin kodus jutte peaaegu iga päev. Ka perega reisimisi jäi aina vähemaks, sest ema-isa eelistasid suved aiamaal veeta ning neid ei kutsunud mingisugused seiklused, reisid või kontserdid, kuhu nooremad inimesed läheks.

Aga see selleks, loomulikult võivad haigeks jääda ja igavat elu elada ka 30sed vanemad ning ma usun, et ka noortel vanematel on omad põhjused, miks lapsed tahaks endale just pisut küpsemaid vanemaid. Ma kahjuks ei oska nendel teemadel kaasa rääkida, aga sõpruskonnas vaadates on nooremad vanemad rohkem oma lastega ühel lainel – spordivad koos, veedavad aega koos, käivad eksootilistes kohtades reisimas ja mõistavad hästi ka selliseid asju nagu seks, armumine ja armuvalu, sest on seda ka ise hiljuti kogenud. Ma ei tea küll palju oma vanemate minevikust, aga minu puhul on neil tänaseni üks suurimaid hirme see, et äkki ma seksin kellegagi, kellel pole minuga tõsiseid plaane. Ema hurjutab mind pidevalt seda mitte tegema, manitsedes kõigepealt abielluma.

Kõige rohkem aga hirmutab mind tulevik. Olen 23, mu ema on 65 ja isa 72. Isa on juba kaks aastat voodihaige ja ema põetab teda ning kuigi ta tervis on hea, ohverdab ta kogu oma vabaduse ja aja isa eest hoolitsemisele. Eks vanadus ootab meid kõiki ees, saan ideaalselt sellest aru, aga kas ei peaks olema ülikoolis käival lapsel vanavanemad selles vanuses? Ma olen oma sõpruskonnas ainus, kelle isa on üle 70 aasta vana, ma pole isegi kuulnud kellestki endasarnasest. Kuna ma käin ülikoolis teises linnas, siis tunnen eriti suurt üksindust, kui teistele sõidavad vanemad külla. Minu isa pole mind kordagi vaatamas käinud, sest ta on lihtsalt liiga vana selle reisi jaoks. Ka mina tahaks 23selt oma vanematega asju koos teha, reisida ja sportida, mul pole ju muud perekonda. Ärge valesti aru saage, ma armastan ja austan oma vanemaid väga, aga ma ei teeks iialgi oma lastele nii, et sünnitaksin nad üle 40selt. Laste jaoks on lapsepõlves nende vanemad kogu maailm, ja kurb on see, kui see maailm koosneb pensionäridest, haigustest ja aiamaal käimisest. Lisaks kõigele on ka tiigrihüpe mu vanematest mööda läinud, isal pole isegi mobiiltelefoni ning arvutit ei tunne nad kumbki. Mul oli võimalus välismaale õppima minna, aga jätsin selle tegemata, sest ma ei saa oma vanemaid üksi jätta. Neil pole kedagi peale minu.

Tihti räägitakse, et noortel vanematel saavad lapsed varakult täiskasvanuks, sest peavad kõike ise tegema. Mul oli vastupidi – lapsena hoolitseti minu eest väga hästi, aga praegu ma tunnen, et ma ei saa täisväärtuslikult elada oma täiskasvanuelu. Rahamuredest ma ei hakka rääkimagi, sest nagu arvata võite, tuleb kahe pensionäri lapsena ise palju rohkem vaeva näha, et leib laual oleks, võrreldes nende lastega, kelle vanemad on tööjõulised ja toetavad ka lapse õpinguid. Praegu käin ülikoolis ja tööl ning lapsi sünnitada ei plaani, aga olen seadnud eesmärgiks oma lapsed ilmale tuua kindlasti enne 30seks saamist. Et ma saaks kauem nendega koos elu nautida ja mõistaksin neid paremini, kui see on olnud minu ja mu vanemate suhetes. Kurb on mõelda, et kui ma näiteks sünnitaksin kümne aasta pärast (33 tundub tänapäeval täiesti normaalne vanus emakssaamiseks), siis mu laste vanaisa oleks 82 ja vanaema 75 ning ma pole sugugi kindel, et nende tervis on siis veel piisavalt hea, et nad jaksaksid ja saaksid tegeleda oma lastelastega.

Nagu ma eespool kirjutasin, ei ole see jutt kirjutatud etteheitena mu vanematele – sõltuvalt olukorrast ja vastavalt oma eale on nad olnud väga tublid vanemad. Aga ma arvan, et bioloogilist kella pole mõtet egoismist ja elunautimise soovist edasi lükata ja lapsi tuleks teha siiski enne 30ndat eluaastat, nii on looduse poolt juba seatud.

Kiri ajakirjast Buduaar Shopping