SEENEPALAVIK EESTI METSADES ja Loodusmuuseumis. Müüdid ja nipid Margit Härmalt

Tänavune aasta on pakkumas väga rikkalikku seenesaaki nii arvuliselt kui liikide rohkuselt ja seenepalavik on jätkuvalt heas hoos. Neid, kellel see miski on sees, mis sunnib ka vahel peale kontoris oldud tööpäeva ikka ja jälle korviga seenele minema, on meie seas palju. Seda olen märganud nii sotsiaalmeediapostitustest kui ka omavahel muljetatud juttudest. 

Kuuldes, et kuskil on puravikuuputus, keegi leidis hea kitsemampli kasvukoha või et kuskil kodu lähedal metsas on sel aastal kuuseriisikaid, pean minagi metsa neile järele minema, välja arvatud nüüd mõned viimased neljapäevaõhtud, sest siis on Eesti Loodusmuuseumis toimunud seene fookusega „Öökulli akadeemia“ loengusarjad. Loengute raames on esinema kutsutud seentest palju teadvad persoonid. Sealne mõnus vestlusringi stiilis esinemine on andnud mulle palju uusi kasulikke  teadmisi, mida meeleldi siin ka jagan.  

Mitmeid suuri korvitäisi väärt teadmisi andis Margit Härma, kes on tuntud kui restoranidepidaja, aga ka kirglik seenekütt ja -gurmaan. Samastusin otsekohe temaga, kui ta tunnistas, et  naudib seenelkäigu juures seda momenti, kui seeni peab jahtima ja vahel, kui neid on liiga palju, siis ei saa seda jahimehekirge rahuldatud.  

Üsna loengu alguses palus Margit endast märku anda neil, kes kupatavad pilvikuid. Tundus, et enamik meist. On ju nii alati õpetatud. Selgus aga see, et vaid paar liiki pilvikuid vajavad kupatamist ning suurem osa neist mitte. Värskena söödavate pilvikute testi saab teha, maitstes eoslehekesi. Kui viha maitset ei ole, siis passib neid ka otse pannile panna. 

Margiti loengust sai palju seenetoitude valmistamise ideid ja nippe, samuti oli tore see, et ta õpetas, kuidas seeni korjata, nii et peale metsast tulemist ei algaks meeletu puhastamise ja sissetegemise töö ja vaev. 

Margit Härma kuldaväärt nõuanded

* Korja seeni koos juurtega, sest paljudel seentel on just jalad ussikestest puremata. Näitena tõi ta puravikulised, millel ongi just jalaosa suurem ja parema maitsega kui kübarake. Mittenunnude välimusega seente jalad tema kuivatab ja kasutab purustatuna kui maitseainet (erinevates kastmetes, suppides) NB! Seeneniidistik ei ole nende paljunemise organiks, vaid see on puujuurte ja suurema ökosüsteemi koostööna sündiv paljunemine. 

* Puhasta enne korvi panemist juure tipuosa ja kübarake ära, et muld ja metsapraht ei satuks korvi. Sorteeri võimalusel juba korvis eri seened sektsioonideks. Kõik selleks, et endal lihtsam.

* Ära korja silmaga nähtavalt vanu seeni, et oleks vähem kodus ussikestest puhastamist. Ussitanud kohti ära söö, sest nendega kaasnevad ka ussikeste väljaheited. 

* Jaga peale metsaskäiku kodus seened nii, et eraldad kohe tegelemist vajavad seened ja need, millega võid tegeleda ka järgmisel päeval. Nii jääb seenelkäimine siiski hobiks. 

* Praht pühi, mitte ära pese. Seened on poorsed nagu svammid ja imavad vee endasse. 

* Värskelt valmistatavatest seentest kasuta vee väljakuumutamiseks nii võid ja ka sorts toiduõli. Prae mitte tulikuumal pannil, vaid keskmise kuumusega tasapisi, sest nii seene viljaliha vaikselt karamelliseerub ja seenele omane maitse tugevneb. Esile kerkib Margiti sõnade kohaselt umami maitse. 

Margiti sissetegemise nõuannete lõpus selgus, et tema pere lemmikseeneks on pilvikud, eriti kollased ja just värskelt, muna ja riivsaia-jahusegus paneerituna. 

Proovisin järele ja ka kõige skeptilisemad sööjad kiitsid neid ampse paremaks kui paneeritud sirmikud. 

21. septembril kell 18 toimub Loodusmuuseumi 55. seenenäituse raames ka kuraatorituur, kus saab esitada küsimusi ja kaasa tuua ka oma seeneleide, et neid Marja-Liisa Kämärä abiga tuvastada. Seenenäitus on avatud 24. septembrini.

Krista Maldur

Vaata lisa PILDILE KLIKATES