Ida Adele Raneli Ruul selgitab, miks ja kuidas seada piire

Transformatsiooni coach, hobulausuja, näitleja ja artist Ida Adele Raneli Ruul ütleb, et kõige elus ei saa jah öelda ja tuleb kehtestada piire. „Kujuta ette – võibolla sind kutsutakse kogu aeg igale poole. Kui sa kõigele jah ütleksid, poleks see enam võimalik. Kui sa ei ole puhanud, sa ei saa olla oma parimas vormis. Aga samas kui sind kuskile ei kutsuta, mida see tegelikult tähendab? Kas sa oled end täielikult kuskile kaugele lukustanud?“ soovitab ta mõelda.

Sina ise pead olema oma elus esikohal

Raneli kirjeldab, et tervislikud piirid näitavad, kas sa paned ennast esikohale, samal ajal siiski vaadates, et kogu pere end hästi tunneb. Ta tõdeb, et on õhuke piir, kas valime ainult iseennast ja tallame kõik teised enda alla või suudame säilitada tasakaalu.

Ta toob näite – kui oleme valinud mingi kindla eesmärgi seoses toitumise või trenniga, ei pruugi teised sellest kohe aru saada ja võivad isegi halvustada. Seal tulebki mängu meie piir ja otsus, mis valiku me iseenda jaoks teeme.

Meis kõigis on peidus sisemine laps

Miks me hoolime nii palju teiste arvamusest? Raneli ütleb, et meie kõigi sees on üks pisike laps, kes on saanud haavata. Inimesed, kes on endaga vähe tegelenud, muutuvad kriisiolukorras selleks väikeseks lapseks – nende seest hakkab välja tulema kas jonn, nad lähevad kaitsesse, et seista enda valiku eest või äärmuslik kaitse selle vastu, kui keegi püüab neid kontrollida. Ja tegu ei ole üldse olla suure asjaga. Raneli toob näite, et kui partner pakub välja, et lähme jalutama, võib sisemisel lapsel tulla nii suur trots sisse, et ta ei saa minna. Siis kõnnib näiteks demonstratiivselt üliaeglaselt. Tema sees olev laps ei saa lasta end kontrollida. Samas pole oskust ka sellest läbi minna.

Ideaalis peaks Raneli sõnul võtma aja maha ja vaadata endasse, mis vajadus sinus on rahuldamata ja kust see päästik tuleb – tõenäoliselt mitte sellest suhtest, vaid on mõni lahendamata lapsepõlveprobleem.

Raneli toob välja, et ehk on see pisike laps saanud lähedastelt haiget ja peab nüüd kõike kontrollima. Selle kõige all on puuduv enesekindlus – inimene ei usu endasse. Aga miks? „Inimesed on sotsiaalsed olendid ja sotsiaalne aktsepteerimine on evolutsiooniliselt olnud tähtsal kohal, et lihtsalt ellu jääda. Tihti kardetakse teiste hinnangut, sest meie sees on soov meeldida või vältida konflikti,“ räägib ta.

Paljud inimesed aga armastavad ise kontrollida. Raneli sõnul on kontroll ego mask. Tihti on nendel inimestel olnud lapsepõlves kogemus, kus nad on end tundnud ebaturvaliselt. Nad on võtnud vastu otsuse, et kõige turvalisem on siis, kui nad ise kõike kontrollivad.

„Aga kujutage ette olla suhtes partneriga, kes absoluutselt kõike kontrollib ja juhib. Paari teine pool hakkab tundma, et teda absoluutselt ei usaldata,“ räägib Raneli.

Põhilised põhjused on:

Ebakindlus. Inimesed, kes kardavad tundmatust ja parim viis vältida tundmatust on kontrollida.
Soov saada tunnustust. See on märk madalast enesehinnangust. Kontrollides saavad nad tunda end rohkem aktsepteerituna.
Lapsepõlve- või minevikutrauma. Inimesel on olnud traumaatiline kogemus ja ta hakkab end kaitsema kontrollimisega.
Perfektsionism. Nendel inimestel on vajadus kontrollida, et kõik vastaks nende ülikõrgetele standarditele. Et olla kindel, et keegi teine vigu ei tee.
Usalduse puudumine. Need inimesed püüavad vältida läbikukkumist, kontrollides absoluutselt kõike.

Kõige tähtsam on Raneli sõnul leida algpõhjus, miks see käitumismuster inimesele nii tähtsaks saanud on. Miks see muutub nii tugevaks harjumuseks, et inimene ei pruugi seda märgatagi?

Et seada oma piire pereliikmete ja lähedastega, soovitab Raneli:

Väljenda oma vajadusi selgelt.
Ole rahulik.
Ära lase ärritusel minna viimase piirini ja suhtle täiskasvanulikult.
Ole oma lähedase suhtes austav.
Anna teada, milline käitumine on sinu poolt aktsepteeritav ja milline mitte.
Samas kuula teist osapoolt ja vajadusel leia kompromiss.

Raneli rõhutab, et tervislike piiride pikaajaline mõju on meile kõige olulisem üldse. See on isiklik heaolu. Ohvrirollist täielikult lahti laskmine.

Tihti saavad kokku vastashädadega inimesed. Kontrollija saab endale vastu ohvri ja vastupidi. Miks? Raneli selgitab, et me tõmbame ligi partnerit, kes on meie jaoks turvaline ja sarnane lapsepõlvekogemusega. Ja kui see sama muster partneri näol meie ellu ilmub, tasub seda võtta kui õppetundi õppida piire seadma. Ühel poolel ohvrirollist välja tulla ja kontrollijal vaatama otsa oma varjudele.

Kui sead piire, on sul: